Foto: Leili Mihkelson

Käisin eelmisel nädalal vaatamas, kuidas mets kasvab. Noorendike keskel on kõrgem põndak, kuhu kas mägrad või rebased on urgusid kaevanud. Ma ei tea, kas ka kährikud maa sisse urge kaevavad, seepärast jätsin esimese hooga selle looma nimekirjast välja.

Sain värskelt kraabitud uue avause järgi kinnitust, et loomad elutsevad seal jätkuvalt. Vihm oli liivaselt mullalt jäljed maha pesnud ja loomi endid pole mul õnnestunud seal näha, seepärast ei saa ma kinnitada, kelle urud kuuskede all maa sees olla võivad.

Aga samas kohas kasvavad ka tammed. Kui seal umbes 17 aastat tagasi sai raiet tehtud ja seejärel uued kuusetaimed mulda istutatud, olid tammed juba olemas. Loomulikult hulga väiksemad kui praegusel pildil, samas kaitsetud ulukihammustuste vastu.

Aga tammed on visad, parandavad ise hammustuste haavad ning tekitavad oma laiutavate okstega tüve ümber kaitsetsooni, millest läbi näiteks põder enam puukoort hammustama ei ulata. Pildil olevatel tammedel ongi vanust parasjagu nii palju, et paksenev koor pole põdra jaoks nii õrn ja ahvatlev kui noorel tammel.

Samas suuruses tammesid on kuusenoorendiku vahel umbes 15 tk. Sügisel, kui puud on lehed langetanud, on näha, kuidas tammed tekitavad enda ümber piisavalt vaba ruumi, kus teisi puid ei kasva. Kui sinna kuusetaimi istutasime, jätsimegi tammede ümber natuke vaba ruumi. Nüüd metsas käies nägin, et ruumi jätmisega sai tookord õigesti toimitud.

Ma ei mäleta, et kodumetsas oleks minu nooruses suuri tammesid olnud. Nad kõik on ilmunud alles hiljem uue kuusepõlvkonna vahele. On see märk kliima soojenemisest ja tammikute taastumisest meie maal? Päris huvitav. Kahju vaid, et inimese eluiga nii lühike on, et kunagiste kuusemetsade asemel laiutavaid mitmesaja aastaseid tammikuid mina oma metsas näha ei saa. Küll aga saavad seda lastelastelaste lapsed, muidugi eeldusel, et mõnele neist mets külge kasvab ja märkamist on.