Katarina Bright ja Tamur lihaveistega. Foto: Sven Arbet

Katarina Bright ja tema abikaasa Tamur , kes tegutsevad Märjamaal, otsustasid eelmise aasta kevadel võtta endale lihaveiseid. Noored leidsid, et vaba maapind ja laut ei tohiks niisama raisku lasta minna ning maal elades peavad ka loomad olema.
Kevadel osteti Saksamaalt 10 tiinet Simmentali lihaveist, et saada järglasi ning luua oma tõukari, rääkis Bright.  Pere oli maha külvanud herne ja kaera, et loomadel ikka hea ninaesine oleks. Pärast aga selgus, et toit on tiine lehma jaoks liiga rammus ning vasikad kasvasid seetõttu liiga suureks. 

Lisaks sellele olid kõik paberid saksakeelsed. Neist püüti siis oma jõududega aru saada. Kõige olulisem oli muidugi poegimiskuupäev, mis kirjade järgi oli 7. august. Hiljem selgus muidugi, et mitte kõik lehmad ei pidanud poegima samal kuupäeval, vaid ainult üks.
Selleks valmistuti hoolega, kohale kutsuti veterinaar, et abi oleks käepärast. Esimese vasika sünd võttis aega 6,5 tundi. "Kolmekesi tõmbasime teda, aga välja ei tahtnud kuidagi tulla. Lõpuks saime ikka kätte," rääkis Bright. 

Selle kogemuse peale koliti karjamaa äärde matkabussi elama, et lehmadel silm peal hoida ning neid vajadusel abistada. "Iga kahe tunni tagant sai neid vaatamas käidud," kirjeldab naine toimunut. 

„Öösel oli eriti jube taskulambiga minna ja vaadata, kas keegi hakkab poegima või ei. Oli kuulda hundi ulgumist ja igasugu raginat metsa poolt. Päris õudne, sest me ei läinud alati kahekesi."

Kogu elu käis järgnevad 23 ööpäeva vaid vasikate nimel.

Vahepeal tuli vastu võtta kaksikute sünd. Kuna nad olid valepidi sees, uskus veterinaar, et nad on surnud. Pere ei andnud alla, kutsudes abilisi juurde. Lõpuks tuli lehm uinutipüssiga maha võtta, et vasikad kätte saada. 

Nende vasikate elu eest võideldi pikalt. Algul riputati jalgupidi lakke, et lootevedelik välja tuleks. Siis hakati rindkere pumpama ehk elustama, et eluvaim sees püsiks ja hingamine stabiliseeruks. Vasikad korisesid ja olid kui süldid. Kokku kestis see üle 3 tunni. Lõpuks nad siiski hingasid, ent märg loom oli vaja ka kuivaks saada.  Telefoni teel andis veel veterinaar nõu, et peame vasikad kindlasti kuivaks saama, sest muidu nad surevad kopsupõletikku. Hakkasime kuivatama "Heinast polnud suurt kasu, ainult spetsiaalse kätekuivatus paberiga õnnestus see," rääkis naine. 

Hiljem lehm vasikaid omaks ei tunnistanudki ning perel tuli neid ka söötma hakata. "Praeguseks ongi nad nagu meie endi lapsed, kes meile vastu jooksevad kui meid näevad" ütles Bright. „Kui aus olla, siis kogu kari sammub meie poole meid nähes. Saime ju omavahel lähedasteks nende kõrval elades ja neid aidates.  Ning kokku suutsime päästa seitse hinge tänu sellele, et elasime karjamaa ääres."

Kokku on hetkel  10noorlooma, kes kõik jäid ellu ning kepsutavad praegu koos teiste lehmadega ringi.

Loomad on neile kõik ühtemoodi südamelähedased, mistõttu igaühel on nimi. Perenaise sõnul otsustati just aretusega tegelema hakata, et vältida loomade hukkamisele viimist. "Samas olen ise veidi indiaanlaste usku ning nende põhimõte ütleb, et kui sa loomi armastad ja hoiad, siis loomad ei solvu kui nendelt elu võtad," lisas ta.

Avalehele
11 Kommentaari