Linnasetootja vajab tärklist
Õlleodra agrotehnikas ei ole midagi keerulist, tuleb lihtsalt kinni pidada teatud piirangutest ja reeglitest. Selleks, et saada aru, mida teha ja mida mitte, on hea teada algtõdesid taimede kasvust ja arengust.
Taimede õitsemine tähendab viljumist ning õitsemise järel on teatud eluvõimega idualge teras juba olemas. Ülejäänud aeg kuni küpsemiseni, mis kestab odral ligikaudu kuu aega, kulub taimel sellele idualgele varuainete kogumiseks. Seda varuainet ehk tärklist ongi linnasetootjatele vaja.
Tärklis muudetakse linnastumisel suhkruteks, mis on pärmiseente sööt. Ülejäänud, mis terades peitub, on õlletööstusele ballast, mis müüakse loomasöödaks. Mida pikemaks suudetakse venitada varuainete kogumise periood ning mida soodsamad kasvutingimused suudetakse selleks ajaks tagada, seda enam saab tera kaasa toitaineid. Kui juulis on taimede kasvuks ebasoodsad olud, jääb tera peeneks ja proteiini protsent kõrgeks. Seetõttu tuleb siis ka õlleodra agrotehnikas teha kõik, et tagada taimede tasakaalustatud toitumine ning hoida taimede rohelist lehepinda võimalikult kaua tervena.
Uued võtted
Taimedel moodustuvate terade arv selgub juba võrsumise ja kõrsumise faasis ning see sõltub taime kasvutingimustest, eriti sellest, kui palju saadakse mullast toitu ja vett. Õitsemise järel algab varuainete kogumine ning tavaliselt toimub see teradesse ebaühtlaselt. Osa teri saab täismõõdu kätte kiiremini ning kui vahele peaks tulema ebasoodne kasvuperiood, jääb teine osa teradest peeneks.
Õlleodraks müüdavat terasaaki on võimalik üle sorteerida ja peenterad eemaldada, kuid kasutatav agrotehnika peaks tagama meile ühtlase terasaagi ning suur sorteerimiskadu ei peaks olema omaette eesmärk, sest õlleodra eest makstakse üldjuhul kõrgemat hinda.
Õlleodra väetamissoovitus, lämmastikku (N) 60−70 kg/ha ja mitte rohkem, pärineb ajast, kui Eestis oli tavapärane odrasaak 2−3 t/ha. Praeguseks on tulnud juurde palju agrotehnilisi võtteid ning võib öelda, et iga uus võte võimaldab kasutada 10 kg/ha enam lämmastikku, ilma et terade proteiinisisaldus tõuseks.
Kui kasutada mikroelementidega NPK tasakaalustatud kompleksväetist, anda seda paiklikult, teha fungitsiididega lehehaiguste tõrje, anda täiendavalt mikroelementide seguväetist, tõrjuda kahjurputukaid, koguneb juba lubatavaks N-koguseks üle 100 kg/ha. Saksamaal on õlleodra soovitustes kuni 120 ning Inglismaal ka kuni 160 kg/ha N-i.
Väetamine
Väetamissoovituste aluseks on mullaanalüüsid, mille järgi antakse fosfor- ja kaaliumväetisi. Kui mulla toitainete sisaldus on keskmine, tagastatakse mikroelementidega NPK kompleksväetist kasutades taimede ühtlane kasv ja areng ning mulda tagastatakse samas kogus toiteelemente, kui saagiga eemaldatakse. Eelistatud väetusviisiks on paiklik väetamine. Kui seda võrrelda hajusväetisega, saab kasutada N-i 10 kg/ha rohkem, ilma et proteiinisisaldus terades tõuseks. Taim kasutab varasemas kasvufaasis lämmastiku ära kasvuks ja arenguks, saak on kõrgem ja proteiini protsent normi piiresse.
Kui PK-väetis antakse eraldi, tuleb see anda hajusalt külvieelse mullaharimise alla ning N paiklikult külviaegselt. Arvestada tuleb liblikõieliste eelviljade ja orgaanilise väetise järelmõju. Vältida tuleb liblikõieliste rohket haljasväetist ja orgaanilist väetist samal aastal, sest orgaanilise lämmastiku mineraliseerumine venib kasvu teise faasi ning võib põhjustada liiga suurt proteiinisisaldust.
Kasutatava väetisekoguse arvutamisel tuleks võtta aluseks eelmiste aastate saagitasemed ja kogemused. N-i kogus peaks olema 80% sellest, mida kasutakse intensiivsel viljelemisel. Kui reaalne planeeritav õlleodra saak on teatud põllult 4 t/ha siis kasutada N-i 80 kg/ha, kui 5 t/ha siis 100 ja kui 6 t/ha, siis 120 kg/ha.
Kõrge saagi planeerimisel tuleb lisada juurevälist väetist, sest üle 5 t/ha saakide planeerimisel võib taimedel mõnest toiteelemendist puudust tulla. Pritsimiseks on õige aeg kõrsumise faasi esimene pool, taimemassi kõige intensiivsema juurdekasvu ajal. Parimad tooted on madala N-i sisaldusega mikroelementide segud.
Ei tohi ...
Valed viljelusvõtted on kasvuaegne lägaga pealtväetamine, kasvuaegne tahkete väetistega pealtväetamine ja kasvuaegne lehestiku kaudu N-iga lisaväetamine.
Odra saagikus suureneb vastavalt kasutatavale väetise kogusele. Kui teha ära kõik soovitatavad agrotehnilised tööd, (haiguste tõrje, kahjurite tõrje, tasakaalustatud väetamine jne), toimub väetise efektiivne kasutamine ning saagi tõus on märgatav.
Mida efektiivsem on kasv ja kõrgem saak, seda madalam on proteiinisisaldus ja kõrgem tärklisesisaldus. See ongi õlleodra viljeleja peamine eesmärk.
Õlleodra viljelustingimused:
· Seeme: õlleodra sertifitseeritud ja puhitud seeme (nt 'Propino').
· Umbrohutõrje: herbitsiid vastavalt umbrohtumusele.
· Taimehaiguste tõrje: minimaalselt üks pritsimine.
· Kahjuritõrje: vajadusel lehetäide, ripslaste, jt. kahjurite tõrjeks (nt "Danadim" – 0,5 l/ha).
Põllu valik: Õlleodra kasvatuseks valitakse võimalikult ühtlane keskmise lõimise ja pH-ga mineraalse mullastiku ja niiskusrežiimiga põllud. Ei sobi liialt väikesed, kerge lõimisega, põuakartlike küngaste või orgaanilise mullastikuga põllud.
Eelvili: sobivad raps, teraviljad ja rühvelkultuurid. Ei ole soovitatav liblikõieliste rohke eelvili.
Külvisenorm: 400−450 id. tera / m2. Kasutades külvisenormi üle 500, jäävad terad peeneks ning alla 300 külvimäära puhul on oht hilisvõrsete tekkeks.
Külviaeg: kõige varem nädal pärast esimest mullaharimise võimalust, kahe nädala jooksul. (sõltuvalt piirkonnast 25. aprillist kuni 10. maini).
Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Maamajandus 3/2012.
