Eesti ühel suurimal lambaid ja veiseid transportival firmal on seitse nüüdisaegset loomaveokit ning seitse kogenud juhti, kelle kiitmisel Viitkin sõnu kokku ei hoia. Lisaks vajaliku kategooria sõidukijuhioskusele ja loale peab neil olema ka hea füüsiline vorm ning suur pinge- ja stressitaluvus.

Aastas veavad need tublid mehed üle kogu Euroopa laiali 15 000– 20 000 looma. Nende meeste palk on suure vastutuskoorma tõttu tavalise raskeveokijuhi keskmisest 30–40% kõrgem.

Peamiselt veetakse loomi elult elule, mis tähendab, et loomad jätkavad uues kodukohas elamist-kasvamist. Sõite tapamajasse tuleb ka ette, kuid siiski harvem.

Pullile sõnad ei aita

Kõige vastutusrikkam protseduur on selle töö juures loomade peale- ja mahalaadimine. “Kui ikka tuhandekilone pull mahalaadimisel sulle autost vastu vaatab ja välja tulla ei taha, siis sa ei saa tema juurde minna, kaela ümbert kinni võtta ja kõrva sosistada, et läheme nüüd, sõbrake!” toob Viitkin elulise näite.

Loomade vigastusteta rambilt alla saamiseks on autojuhtidel omad nipid. Nende ja kõige muu vajaliku kätteõppimiseks kulub minimaalselt pool aastat.

Ka seda, kuidas ja millises järjekorras loomad autosse paigutada, peab juht teadma. Pulle ja lehmi ei tohi kõrvuti panna, võib rabelemiseks minna. Hea tava kohaselt paigutatakse lehmikud alati alumistele ja pullikud ülemistele korrustele.

Iganädalased tellimusreisid viivad lambaid ja kahekuuseid vasikaid Hollandisse, loomi transporditakse sageli ka Skandinaavia maadesse või sealt siia. Kaugetesse sihtpunktidesse reisivad lambad ja vasikad koguni neljakordsetes autodes.

“Meil on eri suurusega loomaveomasinaid,” räägib Egrit Viitkin. “See, kui palju sinna loomi paneme, sõltub nende suurusest ja igale loomale vajalikust põrandapinnast.” Lambaid mahub ühte autosse kuni 450, suuri pulle aga kõigest tosin.

Autod nagu korrusmajad

Märtsis võttis Euroopa Parlament vastu deklaratsiooni, mille kohaselt ei tohi loomade sõit pidamiskohast tapamajja kesta kannatuste vältimiseks kauem kui kaheksa tundi. Seejuures aga rõhutatakse, et hoopis olulisemad sõidu ajalisest kestusest on tingimused, milles loomi transporditakse.

“Kui tingimused on halvad, on ka ühetunnine teekond liiast,” sõnas deklaratsiooni avaldamise järgselt Ühendkuningriigist pärit parlamendisaadik Richard Ashworth. Tema seisukohta jagab täiel määral ka Egrit Viitkin. Kõik Ekso Kogumiskeskuse autod on varustatud topeltventilatsioonisüsteemiga – loomulik luukide kaudu ja sundventilatsioon. Juua saavad loomad automaatjooturitest. Kui vaja, varustatakse autod ka söödaga, et loomad saaksid pika reisi vältel keha kinnitada.

Mitmes riigis, näiteks Hollandis, Saksamaal ja Taanis on kehtestatud nõue, et täiskasvanud veiseid vedava veoki kõrgus võib minimaalselt olla neli meetrit (ehk kaks korrust), sest loomade pea ja lae vahele peab jääma 10–25 sentimeetrit vaba ruumi. Sellised nõuded pole midagi üllatavat, sest loomade vedu on alati olnud üldsuse kõrgendatud tähelepanu all ning tänapäeval on ratastel lautades reisijad nii kallihinnalised, et nende kaotust ei saa müüja, transpordiettevõte ega ostja endale lubada.

Hollandis on kasutusel ka eriliselt disainitud veiseveokid, mis on varustatud tipptasemel temperatuuriandurite ja ventilatsioonisüsteemidega. Need on ehitatud nii kõrged, et looma pea ja lae vahele jääb koguni 40 sentimeetrit vaba ruumi. Igal loomal on võimalus pikali heita, neid joodavad-toidavad täisautomaatsed süsteemid, auto põhi on nii madalale toodud, et veised saavad sisse-välja jalutada ilma kõrge rambita. “Mugavus on suurem kui äriklassi reisijatel lennukis,” kirjutatakse Hollandi ajakirjas Veepromagazine.

Ütluses on tõde rohkem, kui esmapilgul paistab, sest ka loomad reisivad tänapäeval lennukitega. Esimesed poolsada Eesti rohumaadel kasvatatud pulli lendasid Tallinna lennujaamast Türki mullu novembri algul.