Maamajandus 4. august 2019

MAALEHE VEISESPIKKER | Kas karjamaal mäletseb šarolee, simmental või šoti mägiveis?

  5
Eestis on ühtekokku registreeritud 16 lihaveisetõugu, kellest tutvustame arvukuse järjekorda seatuna tosinat. Kui paljud neist ära tunneksid?
Madis Must
Reporter
Foto: Ekspress Meedia

Hereford

Hereford on sajanditevanune tõug, mida kasvatati algselt Lääne-Inglismaal Herefordi krahvkonnas. Algupäraselt olid herefordid suurekasvulised veoloomad, kehakaaluga isegi üle 1400 kg. Aastal 1800 alustatud ristamise ja selektiivse aretustegevuse tulemusel saadi kaasaegse välimusega tõug. Praegusel ajal üks levinumaid lihaveisetõuge.

Keskmise suurusega, tumepunase värvusega tõug. Pea, kaela alumine osa, kõhualune, sabaots ja reeglina ka jala alaosad valged. Hästi arenenud esiosa, lai pea ja jässakad jalad. Enamikel loomadel on lühemapoolsed jämedad sarved, mis on suunatud reeglina alla, kuid esineb ka nudisid hereforde.

Aberdiin-angus

Aberdiin-anguse tõu ajalugu on muljetavaldav. See arenes 19. sajandi algupoole raskepärasest, musta värvi, sarvedeta Põhja-Šotimaalt Aberdiini ja Anguse krahvkonnast pärit kohalikust tõust, kõigest 50 aasta jooksul üheks levinumaks lihaveiste tõuks kogu maailmas. Kiire arengu üheks verstapostiks oli maailmanäitusel Pariisis 1878. aastal saavutatud esikoht. Praegu arvuliselt juhtival kohal näiteks sellistes maades nagu Ameerika Ühendriigid ja Argentiina.

Keskmise suurusega, pika kerega ja suhteliselt kõrged loomad. Värvuselt mustad, esineb ka punast, sarvedeta. Angust kasutatakse laialdaselt ristamisel, eesmärgiga parandada lihakere kvaliteeti ja piimaandi. Aretuses võib Angust kasutadaka kui tugeva “sarvevaba” veise geeni kandjat.

Limusiin

Limusiini tõug on algselt pärit Prantsusmaalt Limousin ja Marche regioonidest, kus neid peeti aastaringselt väljas, küllaltki karmis kliimas. Neid kasutati nii veoloomadena kui ka liha tootmiseks. Aktiivne levik mujal maailmas algas pärast aastat 1960. Praegu levinud rohkem kui 70 riigis, Soomest Hiinani ning loomulikult ka Ameerikas.

Limusiine loetakse kasvult keskmiseks ja suureks tõuks. Värvuselt varieeruvad nad pruunikaskollastest kuni punakaspruunideni, heledate rõngastega silmade ümber. Ninaosa ja jalad on samuti heledamad.

Simmental

Simmentali tõug on pärit Simmeni orust Šveitsist. Umbes 100 aastat tagasi levis ta Kesk-Euroopasse ja sealt edasi teistesse maadesse. Tõug on tuntud kui üks kõige paremini kohanduv – seda kasvatatakse kõikidel kontinentidel ja on hinnanguliselt arvukuselt maailmas II kohal. Laialdane levik ja pikaajaline aretustöö on toonud kaasa tõuomaduste paljususe eri piirkondades. Euroopas on ta kasutusel nii liha- kui piimatootmisel.

Suure kehaehitusega. Värvuselt reeglina valge-punasekirjud, kuid esineb palju ka teisi värvivariatsioone. Pea ja jalgade alaosa on enamikel loomadel valged. On nii sarvedega kui nudisid loomi. Väga sõnakuulelik ja sõbralik.

Šarolee

Šarolee on üks vanemaid Prantsusmaalt pärit tõugusid. Tõendid selle kohta, et selline valge lihaveis eksisteeris, ulatuvad juba aastasse 878. Algselt aretatud Charolles´ ümbruskonnas Kesk-Prantsusmaal. Kui farmer Claude Mathieu oma elukohta vahetas ja karjaga Nievre provintsi elama asus, sai see tõug vahepeal tuntuks ka Nivernais´ nime all. Kaasajal väga levinud tõug, mis on avaldanud lühikese aja jooksul tohutut mõju, eriti USA-s.

Suure kasvuga reeglina valget või kollakaskreemjat värvi tõug. Loomadel lühike ja lai pea, lihaselised jalad. On nii sarvedega kui nudisid.

Šoti mägiveis

Šoti mägiveised pärinevad Šotimaa Highlandi piirkonnast, seetõttu nimetatakse neid otsetõlkes kõrgmaa veisteks. Šoti mägiveis on maailmas vanim tõug, mis on võetud tõuraamatusse. Veised pärinevad Šotimaa mägialadelt, kus nad on kohalikes rasketes elutingimustes - laialdastel kidurakasvulistel karjamaadel kaua vastu pidanud.

Veised on kasvult väikesed. Karv on pikk, aluskarv tihe. Tavaliselt on loomad värvuselt kuldpruunid, kuid on ka tiigrikarvalisi ja musti. Tõu omapäraks on pikad sarved. Veised on sööda suhtes vähenõudlikud, kasutavad hästi kidurat karjamaarohtu ja võsa. Šoti mägiveis on äärmiselt sõbralik, kui teda kasvatamisel hästi kohelda.

Akviteeni hele

Hele akviteen on aretatud Lõuna-Prantsusmaal, mis on sajandeid olnud kuulus heledakarvaliste veisetõugude poolest. Esimene Heleda akviteeni tõuraamat loodi alles 1962. aastal. Tõu aretuseks on kasutatud Garonne´i, Quercy ja Blonde Pürenee tõugusid. Tulemuseks on märkimisväärselt pika kere ja suurepäraste lihastega lihaveis, mida peetakse Prantsusmaalt pärit olevatest veisetõugudest kõige perspektiivikamaks ja mis levib maailmas suhteliselt kiiresti.

Belgia sinine


Belgia sinise tõu sünd sai alguse, kui 19. sajandi teisel poolel imporditi Inglismaalt Belgiasse Shorthorni tõugu pulle, et parandada kohalikku tõugu. Aastatel 1920-1950 toimus aktiivne selektiivne tõuaretus, mis kulmineerus aastal 1960, mil kujunes välja topeltlihaseline uus lihaveisetõug - Belgia sinine. Sellest alates on tõugu eksporditud mitmetesse maadesse, saavutamata siiski väga suurt populaarsust.

Keskmise suurusega, raskepärane tõug, millel esineb tihti topeltlihaselisus. Enamik loomi varieerub värvuselt helesinise, musta ja valge kombinatsioonis. Luustik on suhteliselt väike, kehale on iseloomulik längus tagaosa, varjatud kintsud, tugevad jalad ja suhteliselt väike pea.

Gallovei

Gallovei tõug pärineb Šotimaalt Galloway maakonnast, millest on tulnud ka tõu nimi. Tõugu tunti juba 16. sajandil. Veiseid kasutati algul nii piima kui liha, hiljem vaid liha tootmiseks. Nende värvus oli põhiliselt must, kuid vähesel määral esines ka punaseid, kollakashalle ja pruune. Hiljem ilmusid Uus-Meremaale eksporditud ja ka Euroopa riikide galloveide keha ümber lai valge triip loomade ristamisel, geneetilise mutatsiooni tulemusena. See tunnus oli loomadel dominantne ning kandus loomade vahetamise ja kaubanduse tulemusena kiiresti teistesse riikidesse. Triipudega loomi püüti küll algul karjast eraldada, kuna nad ei vastanud tõustandardile, kuid see ei andnud tulemust.

Standard gallovei tõugu veised on kogult väikesed kuni keskmised. Triibuga galloveid aga keskmise suurusega ja parema lihatüübiga. Veiste pealiskarv on pikk ja pehme ning laineline, ning aluskarv tihe. Tänu kahekordsele karvkattele on loomad külmale ja niiskusele hästi vastupidavad. Sündinud vasikad on mahagonipruunid. Loomad on nudid.

Piemont

Piemondi tõug pärineb Itaaliast. Seda peetakse lihatõuks, kuigi tema kodumaal kasutatakse teda ka piimatõuna. Värvuselt on pullid tumehallid, peal ja kaelal on neil mõnikord ka tumedamaid laike. Lehmad on helehallid, nudid ja suuruselt keskmised. Tõu eripäraks on kaksiklihas, mis areneb vasikatel juba mõne nädala vanuselt.

Kaksiklihas pärandatakse ka järglastele. Piemondil ei esine selliseid poegimisraskusi, nagu teistel kaksiklihast omavatel tõugudel, kuna nende vasikad on suhteliselt väikesed.

Aubrak

Aubraki tõug on algselt pärit Aubraci Benediktiini kloostrist Lõuna-Prantsusmaalt. Esimene aubraki näitus toimus septembris 1830 Laguioles. Loomi peeti suviti mägikarjamaadel, kus neid lüpsti ja valmistati Fourme juustu. Tavaliselt liiguvad Prantsusmaa karjad mägikarjamaadele mai lõpuks ja tulevad tagasi oktoobri keskpaiku. 20. sajandi algul levis tõug lõuna ja ida poole. Teine Maailmasõda kahjustas tõugu oluliselt.

Aubraki tõugu veised on värvuselt liivakarva kuni kahvatu hallini, isasloomadel on tume rant ümber kaela.

Šorthorn


Esimesed šorthornid toodi Eestisse 2009. aastal. Šorthorni tõug on aretatud 18. sajandil Inglismaal kohaliku tõu Durghami karjast selle parandamise teel. Värvuselt on šorthornid punased, punasehallikirjud ja valged. Kere on pikk, sügav ja lai.

Täname tõukirjelduste eest Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi!