Priit ja Janika Hinto katsetavad mahedate purgisuppide ja marineeritud salatite valmistamist. Foto: Raivo Tasso, MAALEHT/RAIVO TASSO

Kes arvab nüüd, et suurimaks raskuseks oli ametkondliku bürokraatiakadalipu läbimine, see peab uuesti arvama. “Köögile mahetunnustuse saamine ei olnud keeruline,” tõdeb Tartumaal Läti külas asuva Latika talu peremees Priit Hinto, kiites kohalikku veterinaarkeskust, kust jagati asjalikku nõu.

Kolm aastat tagasi talu ostnud ja kohe hektari jagu sibulat maha pannud Hintod tõusid sellega hoobilt Eesti suurimateks mahesibula kasvatajateks. Nüüd kasvatavad nad lisaks ka maheporgandit, -punapeeti ja -kõrvitsat, põllul kasvab ka teravili ning laudas on üle 200 lamba.

Praeguseks on saanud katuse alla 320 ruutmeetri suurune maheköögivilja hoidla, mis on jällegi Eesti suurim ja peaks aitama edaspidi ka teiste Lõuna-Eesti mahetalunike toodangut üle talve hoida. Ühtlasi peaks see vähendama ka transpordikulusid, kuna poodidesse või restoranidesse kaupa viiv auto ei pea enam mitmeid talusid läbi sõitma, vaid saab ühes kohas kauba peale laadida.

Latika talu peremehe mõte töötas aga ka selles suunas, et anda juurikatele lisandväärtust elik panna need purki. Kui kodumaiste mahemooside ja -mahlade valik on juba päris laiaks paisunud, siis näiteks maheköögiviljahoidiste osas laiutab poelettidel tühjus.

Maheõli hind niidab jalust

Seetõttu soetatigi juurviljade koorimise, tükeldamise ja vaakumpakendamise masin ning lisaks suur, 80-liitrine keedukatel. Latika talu purgisupid pole aga veel poodi jõudnud.

“Toodete katsetustega alustasime aasta tagasi, kuid mingi aeg ind rauges,” tunnistab perenaine Janika Hinto. Kalkulatsioone tehes selgus näiteks, et suppi väikeses koguses lisatavad maheäädikas, -õli ja -tomatipasta on nii kallid, et tõstavad ka lõpptoote hinna üleliia kõrgele. “Maheõli hind on selline, et kui seda panna pooleliitrise purgi kohta kolm grammi, siis moodustab see 30% hinnast,” toob Priit Hinto näite.

Sarnane olukord on ka tomatipastaga, mis tuli retseptist välja võtta. Omaette probleem on aga see, et pole saada mahekapsast, mis on borši üks komponent. Nii katsetatigi kapsata peedisupi valmistamist.

“Võid väikses potis retsepti välja töötada, aga kui teed seda suure katlaga, siis see ei kehti seal,” tunnistab perenaine. Ebameeldiva üllatusena tabas supikeetjaid ka tõdemus, et purki pandud peedisupp muutus seistes pealt tumedamaks.

“Me kumbki pole kokk ja tulemused tulevad visalt,” märgib Janika Hinto lisades, et tegelikult oleks neil vaja tootearenduse ja müügiga tegelevat inimest, kuna omal ei jää muude talutööde kõrvalt selleks enam jaksu.

Purki pandi kõrvits ja peet

Kuigi purgisupi tegu ei ole praegu veel head tulemust andnud ja peremees on seda meelt, et turule ei maksa minna keskpärase tootega, ei ole siiski kööki tühjaks jäetud. Tartus Lõunakeskuse taluturul ja Lõuna-Eesti ökokeskuses on müügil nende marineeritud kõrvits ja punapeet. Kusjuures magushapusid peedikuubikuid armastavad eriti lapsed ja Latika talu väike peretütar Lee võib purgitäie korraga pintslisse pista. Tellimuste korral teevad nad ka vaakumpakendatud mahekeedupeeti.

Enda põllul kasvanud mahesibulatest lasti aga Polli tootearenduskeskuses valmistada sibulahelbeid, mida võib nende magusa, justkui röstitud meki tõttu niisama krõbistada, aga ka pirukatele, suppidele, kastmetele ja praele lisada.

“Riskid on kõrged, kuid nagu vanasõna ütleb – julge hundi rind on rasvane või haavleid täis,” võtab peremees oma tegemised ühe lausega kokku.

Latika talu
Foto: Raivo Tasso, MAALEHT/RAIVO TASSO