Mahetootja Mait Nõmmsalu on saanud häid viljasaake, kuid kas see tasub ära? Foto: Raivo Tasso

Mahetootjate nõukoda ja tulundusühistu Wiru Vili saatsid pöördumise peaminister Jüri Ratasele, maaeluminister Arvo Allerile, kekkonnaminister Rain Eplerile, rahandusminister Martin Helmele, riigikogu maaelukomisjonile ning keskkonnakomisjonile. Kirjas on toodud põhjendused, miks on mahetootjatel ellu jäämiseks vaja paremaid toetusi. Maaleht avaldab kirja sisu.

Eesti on esikolmikus

Maheda põllumaa pindala tänane osakaal tavapõllumaa suhtes annab põhjust rahuloluks. 22 protsenti kogu Eesti põllumaast on mahe ning eelmiste aastate jooksul on mahemaa kasv olnud stabiilne. Eesti on Euroopas selle näitajaga esikolmikus. Kahjuks on tänaseks maheteraviljasektor, mis on suures osas seda kasvu vedanud, jõudnud olukorda, kus ei ole võimalik midagi muutmata edasi minna.

Et sektori minevikust, olevikust ja tulevikust paremini aru saada, tuleb esmalt mõista, kuidas mahepõllumajanduse osakaal Eestis on kasvanud 22% juurde.

Kuni aastani 2009 kasvas mahepõllumajandus tänu toetusele, mida riik maksis ja mis oli võrreldes keskmise palgaga suhteliselt kõrge. Toodangu turustamise võimalused sellel perioodil olid mahepõllumajanduses tagasihoidlikud.

Alates 2010. aastast avanesid mahetoodangu müügivõimalused Euroopasse ning mahemaa pindala kasv jätkus tänu toodangu oluliselt kõrgemale müügihinnale võrreldes tavatootmisega.

Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus selleks, et saavutatud taset hoida, on vaja sektorit uuesti hakata toetama mahus, mis kompenseerib mahepiirangutest tulenevad kitsendused. Seda juhul, kui riik leiab, et sektori püsima jäämine on oluline.

Toetus ja hinnad ei hüvita kulu

Maheteraviljale mõeldud toetuste tase hektari kohta on viimase 13 aasta jooksul langenud, olles 2007. aastal keskmiselt 119€ ning täna, aastal 2020 keskmiselt vaid 103€. Keskmine palk on sama ajaga kasvanud pea kaks korda (statistikaameti andmeil oli keskmine brutokuupalk 2007. aastal 724€ ja 2019. aastal 1407€).

Maheteravilja hinnad on viimastel aastatel olnud stabiilses languses. Nelja viimase aastaga (2017-2020) on hinnad kukkunud 30-65% olenevalt kultuurist. Sellest tulenevalt ei ole enam võimalik mahetootmise kõrgemat tootmiskulu tagasi teenida toodangu müügist ja samuti ei kompenseeri seda toetused.

Kuna maheteravilja kasvupind maailmas kasvab kiiremini kui tarbimine, ei ole hindade kasvu ka tulevikus niipea oodata. Tarbimise oluline kasv saab tulla ainult mahetoodete hinna langemise korral, mis paneb tootjad veelgi keerulisemasse olukorda.

Maheväetised on kallimad ja lahjemad

Peamine saagikust piirav faktor maheteraviljakasvatuses on lämmastik. Seda ei ole võimalik piisavas koguses ja majanduslikult efektiivselt põllule juurde anda. Küll on mahetootmises vaja kolmandik põllumaast hoida haljasväetiskultuuri all, ent see toob kaasa otseseid kulusid, andmata otsest tulu.

Tavatootmises ei ole vaja sellist praktikat kasutada tänu odavatele mineraalväetistele. Maheväetised on tavaväetistest toiteelemendi lõikes kaks kuni neli korda kallimad. See seab tootjatele piirangu nende kasutamises, sest majanduslikult efektiivse koguse piir tuleb ette. Saagi kasvatamiseks ei saa kulutada kogu raha, mis saagi müügist on võimalik saada.

Rohelepe hirmutab

Euroopa Liidus toimuv rohepööre ja strateegia „Talust taldrikule“ on mahetootjate jaoks eelkõige positiivne. Strateegiate eesmärgid tuua loodus meie ellu tagasi ning luua õiglane, tervislik ja keskkonnahoidlik toidutootmise süsteem on olnud mahetootjate põhitegevus ka siiani.

Murelikuks teeb püstitatud eesmärk saavutada 2030. aastaks 25 protsendiline mahemaa osakaal Euroopa Liidus. See on surmahoop Eesti mahetootjatele, kuna täna läheb peaaegu kogu mahetoodang ekspordiks Euroopasse. Kui Kesk-Euroopa riigid suudavad kasvõi poole roheleppe eesmärgist täita, ei ole Eesti tootjatel võimalik enam oma toodangut sinna eksportida. Kui aga eksport kaoks, oleks mahevilja müügivõimalused tagasi aastas 2007.

See omakorda tähendab, et Eesti mahevili turustatakse koos Eesti tavatootmisest pärit viljaga ja ilma mahesertifikaadita. Sellises olukorras peavad tootjad tootma koos mahepiirangutest tulenevate kitsendustega, kuid müües kehtib tavavilja hind.

Plaanitakse minna tavatootjaks

Juba praegu on mahetoetus langenud ja toodangu müügi hind on kaks korda madalam, kui on ettevõtetel vaja majanduslikult ellujäämiseks. Kõik see jätab mahetootjatele, kes suudavad oma viieaastase mahekohustuse lõpuni vastu pidada, ainsaks võimaluseks minna üle tavateravilja tootmisele, kus on võimalik agrotehnikaga oluliselt suuremal määral mõjutada müüdava saagi kogust.

Mahesektori vajalikkus kas praeguses või oluliselt väiksemas mahus ei olekski küsimus, mida täna esitada, kui ei toimuks rohepööret. Tänases turuolukorras ja tänaste toetustega lõpetavad tootjad mahetootmise esimesel võimalusel, see tähendab kohe kui võetud viieaastased kohustused täituvad. Üleminek mahetootmiselt tavatootmisse ei nõua täiendavaid investeeringuid, sest tänastel mahetootjatel on olemas kogu vajalik tehnika taimekaitseks ja väetamiseks, lisaks veel oluliselt laiem mullaharimismasinate valik. Üleminek saaks toimuda PRIA kohustuse lõppemise kuupäevale järgneval päeval.

Samas on mõistlik võtta arvesse rohepöördega võetud eesmärke ja säilitada sektor praegusel kujul ja mahus, et Eesti ei leiaks mõne aasta pärast end olukorrast, kus riigil on mahekohustus EL-i ees ja riigis sees ei ole põllumehi, kes oleks valmis mahetootmisega tegelema.

Kui praegused mahetootjad liiguvad üle tavatootmisse, teevad nad seda koos maaga. See ei võimalda tulla ka uutel tulijatel ja alustada nii öelda puhtalt lehelt, sest mahemaad lihtsalt pole. Tavapõllust mahepõllu tegemine nõuab mitu aastat.

Järgmine probleem, mis mahetootmise kokku tõmbumisega tekib, on pestitsiidide kasutuse suurenemine. EL otab Eestilt pestitsiidide kasutuse vähendamist poole võrra. Kindlasti ei lubata Eestil pestitsiidide kasutuse suurenemist, mis paratamatult tekib, kui tänased mahetootjad tavatootmisse suunduvad. Samamoodi oodatakse mineraalväetiste kasutuse vähendamist, mida samuti mahemaa üleminek tavatootmisesse ei soosi.

Eesti mahetootjad on tõhusad

Jagades nii tehnilisi kui agronoomilisi kogemusi ning tehes koostööd maaülikooli mahekeskusega, on meie liikmed aastaid suutnud toota toidukvaliteedile vastavat mahevilja oluliselt üle Eesti keskmise mahetootmise saagikuse. Tehniliselt ja agronoomiliselt ei ole tänaste teadmiste ja kogemuste juures majanduslikku efektiivsust võimalik enam tõsta.

Tootmise efektiivsuse suurendamiseks on pea kõik meie liikmed hakanud kasutama GPSi tehnoloogiatel põhinevat masinate juhtimist, saavutamaks maksimaalne täpsus. Mullaharimistöid tehakse põllul täpsusega +-2cm. Kasutatakse GPS-juhtimisega põhiväetamist ja GPS-põhise sektsioonikontrolliga leheväetiste pritsimist, kuid edaspidiseks tootmise efektiivsuse suurendamiseks ei ole ka see enam piisav.

Kas Eesti riik vajab mahetootmist?

Eelnevat arvesse võttes ootame riigilt selget seisukohta, kas mahetootmist on praeguses mahus vaja või mitte.

Kui otsustatakse, et mahesektor on vajalik, tuleb leida täiendavat raha juba enne ELi järgmise eelarveperioodi rakendumist 2023. aastal. Lisaks on vaja täiendavat raha ka uue perioodi eelarvesse mahetoetuse reale, kus praegu ringleva teabe kohaselt on endiselt 100€/ha, mis on sisuliselt 2004. aasta tase. See ei ole kaugeltki piisav 2028. aastal mahetootjatena ellujäämiseks, kuna selleks hetkeks ei kata toodangu müügi tulud enam toodangu kasvatamiseks tehtavaid kulusid.

Lisaks võib tuua välja keskmise palga muutuse aastatel 2004-2020 ja see on 461 eurolt 2004. aastal 1433 euroni 2020. aastal, mis rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt kasvab edasi ligi 80 eurot aastas. Sel juhul oleks see 2028. aastal ligi 2000 eurot. Sellise tulevikuperspektiiviga ning mahetootmise spetsiifilisi seadustest tulenevaid piiranguid saagikuse suurendamiseks arvesse võttes ei näe me, et meil oleks võimalik tulevikus tagada ellujäämiseks vajalik rahavoog.

Lõpetuseks püstitame küsimuse: kui uue eelarveperioodi alguses ei ole piisavalt vahendeid, et motiveerida tootjaid mahetootmisega jätkama, siis kuidas leitakse raha perioodi keskel, kui selgub, et EL nõuab reaalselt Eestilt 25 protsenti mahemaad ja hakkab oma nõuet jõustama?

Ootame konkreetset riiklikku seisukohta, milline on riigi nägemus mahetootmise tulevikust Eesti Vabariigis. Vastasel juhul peame selle otsuse mahetootjatena ise tegema.