Majanduskommentaar: Millist maaelu arengukava vajame?
Inimeste liikumine kõrgema arenguga piirkondade suunas on nende loomulik valik. Meid tõmbavad enam keskused, kus on suuremad poed, arenenud ettevõtlus, kõrgemad palgad ja suurem teenuste kättesaadavus.
Maapiirkondi arendavad tugevad ettevõtted
Uuringud näitavad, et praegustel kohalikel omavalitsustel (KOV) ei ole olnud selget funktsiooni tegelda oma piirkonnas ettevõtluse arendamisega, sest rahastamismudel selleks ei motiveeri.
Maapiirkondade arengu saavutamiseks on vaja tegelda ettevõtluse arendamisega laiemalt – nii ettevõtlikkuse kasvatamisega kui ka ettevõtete probleemide lahendamisega.
Maapiirkondades valitseb ühelt poolt struktuurne tööpuudus, kuid teiselt poolt ei suuda arenevad ettevõtted leida piisavalt tööjõudu. Inimkapitali kvantiteedist ja kvaliteedist saab alguse kogu piirkonna areng.
Teine probleem, mida tuleb teadvustada, on tõsiasi, et praegu sõltume riigieelarve mõistes juba 17–18% osas Euroopa Liidu abist. Peame olema riigina valmis ka vähenevate toetuste tingimustes hakkama saama, mistõttu kõiki abirahasid tuleks käsitleda kui ajutisi meetmeid arengute soodustamiseks.
Jätkuvalt on vaja arvestada, et meie toidutootjad konkureerivad rahvusvahelistel turgudel teiste tootjatega, kelle toetustasemed on kõrgemad. Eelkõige tuleks soodustada tootlikke investeeringuid ettevõtetesse, kes loovad riigi mõistes lisandväärtust ja aitavad suurendada eksporti. Just maaliste tegevusvaldkondade konkurentsivõime kasvuga saab kõige enam arendada Eesti maaelu ning MAKi vahendid ongi eelkõige mõeldud põllumajandussektori kui toidutootmise elujõulisuse suurendamiseks. Kui prioriteediks on seatud elujõulise toidutootmise saavutamine aastaks 2020, ei tohi toetuste andmisel vahet teha väikestel ja suurtel tootjatel.
Toetada tuleb ka töötlemist ja müüki
Igasugune toorme väljavedu töötlemata kujul on Eesti riigile kahjulik, seega tuleb enam panustada ka tööstuste arendamisse, et saada kõrgemat lisandväärtust. Ühistegevuslike tarneahelate tekkimine ja arendamine (tootja–töötleja–turustaja), mis põhinevad tegelikel ühistegelikel alustel – liikmete huvide eest seismisel –, peavad saama elujõu, ja eesmärgiks on rahvusvahelise konkurentsivõime saavutamine.
Väärindamine peab tõusma ka mahetoodangu osas. Kui seni oleme tegelnud mahepinna laiendamisega, siis nüüd on vaja saada sellelt pinnalt maksimaalne väärtus. Tarbitavast aiandustoodangust on suur osa imporditud, mis aga tähendab ka hulka kadumaläinud töökohti Eestis.
Ettevõtluse mitmekesistumine on vajalik, kui tahame, et maaelu areneks, sest üksnes põllumajandusega ei ole võimalik töökohti maapiirkonnas enam tagada. Maaelupoliitika peaks suunama ettevõtlust ka läbi LEADERi tegevuste. Kogukondliku teadmise ja otsustamise kaudu on võimalik leida ja üles äratada ettevõtlikku vaimu maal.
Konkurentsivõimelise palga maksmine töötajatele on eeltingimus, et inimesed jääksid maale elama. Tihti on see seotud ettevõtte võimekusega toota ja müüa, mistõttu tootlikkuse tõus ja kõrgema lisandväärtusega toodangu pakkumine peab kasvama. Tootlikkuse kasv põllumajanduses saab tulla paljudel juhtudel üksnes tootmise laiendamisest, mistõttu on paratamatu, et ettevõtted kasvavad veelgi. Ettevõtete kasv aga ei tohi minna vastuollu keskkonna ja kogukonnaga. Mida rohkem on meil ettevõtjaid, kes suudavad olla ka peremehed, seda enam areneb piirkond.
Eesti maad ja metsad peaksid kuuluma eesti omanikele. Maa on peamine ressurss eelkõige toidutootmisele, mistõttu ka saadav kasum peaks jääma kohalikule peremehele.
Kuivõrd maapiirkonna areng sõltub suurel määral inimkapitali kvaliteedist, peavad teadmussiire ja nõuanne aitama kaasa selle tõusule. Maaelu peab kohanema muutustega.
Rando Värnik
professor, Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor
