Indrek Aigro Foto: erakogu

Maailma viljavaru väheneb: söödanisu on sel hooajal maailmas otsas ja mais otsa saamas, tarbimine aga kasvab. See hoiab teraviljahinna kõrgel. Selleks et maailma viljahinnad stabiliseeruksid, oleks vaja kogu maailmas vähemalt kolme-nelja korralikku saagiaastat.

Nii tarbimine kui ka tootmine on tõusnud maailmas uutesse kõrgustesse, mis tähendab, et panused on läinud väga suureks. Iga väikegi puudujääk toodangus avaldab hindadele teravat mõju ning viljahindade volatiilsuse kadumist ei ole ette näha.

Eesti väljakutsed

Eesti on alates 2005. aastast stabiilselt teravilja eksportiv riik, kuid 2012 kasvatati siin rekordsaak − rapsiga kokku toodeti meil 1,15 miljonit tonni vilja.

Kuigi koristati ka mõned tippsaagid, sai tavapärasest kõvasti parema saagi just enamik keskmisi viljakasvatajaid. See näitab, et potentsiaali rohkem vilja toota Eestis on ning riigi kogu viljatoodang võiks vabalt olla suurem.

Suur saak kujunes väljakutseks nii logistikale – autopargile ja laevadele; ladudele-hoidlatele, rahavoole kui ka töötajatele. Kõik need osutusid sügisel n-ö pudelikaelaks. Kui koristusvõimsust meil juba peaaegu on, siis kuivatus- ja veovõimsust jäi ilmselgelt napiks.

Kui vaadata Eesti teraviljabilanssi, toodeti meil pea kõiki kultuure üle meie tarbimisvajaduse. Kokku toodeti teravilja viimasel hooajal ca pool miljonit tonni üle oma tarbimisvajaduse. Vajadusest ja müügivõimalustest eriti palju vähem toodeti toidunisu.

Eesti põllumehed on siiani peamiselt tootnud ja eksportinud söödavilja. Meie toidunisu, toidukaera ja õlleodra tootmise ajalugu on lühike ning ekspordi ajalugu puudub üldse. Seetõttu ei tea ei meie viljatootjad ega ka osad kokkuostjad maailma nõudeid.

Näiteks ei jagata maailmas toidunisu 1.−4. kvaliteediklassi, vaid selle väärtust hinnatakse hoopis muude näitajate järgi. Lisaks proteiinile ja kleepvalgule, mida mõõdetakse ka meie toidunisus, testitakse mujal maailmas alveograafi abil täpsemalt nisu küpsetusomadusi – taina kerkimist, kokkukukkumist, mida kirjeldavad näitajad W & P/L. Eestis on üks väheseid alveograafe Jõgeva sordiinstituudil ja seda siiani peaaegu ei kasutata.

Tuleb muuta mõttemaailma

Eesti teraviljakasvatajad peavad oma mõttemaailma muutma ja hakkama tootma vastavalt meie sihtturgude eelistustele. Eelkõige tuleks hakata söödavilja asemel kasvatama toiduvilja.

Teraviljasektoris on praegu suur nõudlus eelkõige kolme vilja järele. Need on toidunisu, toidukaer ja õlleoder.

Nisu toodetakse maailmas juba pikka aega vähem, kui on selle tarbijaid. Meie toidunisu sihtturgudeks on Norra, Inglismaa, Hispaania ja Itaalia, Maroko, Saudi Araabia ja Iraan. Mullu müüs Eesti 27 000 tonni toidunisu ka Alžeeriasse ning saime tagasisidet, et see oli väga hea nisu.

Euroopa turud ootavad stabiilset kvaliteeti ning kontrollitavat identiteeti – et nisu päritolu oleks täpselt jälgitav alates farmeri põllust. Samuti nõutakse häid tainaomadusi, korralikku proteiini- ja kleepvalgusisaldust.

Toidukaera tarbimine on maailmas kasvav trend, kuna inimesed tahavad üha tervislikumalt toituda. Meie toidukaera sihtturud on Inglismaa, Saksamaa, Belgia ja Holland. Kaera puhul on probleemiks puhtus ja kooritavus.

Õlleotra võiks terve Eesti täis külvata, sest meie kõrval on Peterburi linnasetehas, kes oleks võimeline selle kõik ära ostma − Vene kliimas ei saa piisava kvaliteediga õlleotra kasvatada. Lisaks sellele asuvad õlleodra sihtturud Poolas, Valgevenes, Kasahstanis, Hollandis ja Belgias.

Juba tänavu külvatakse vähemalt 1500 ha õlleodra seemet ja loodetavasti kasvab sellest 7000 tonni õlleotra, mis oleks juba täiesti arvestatav müügikogus.

Eestis on suur probleem see, et liiga palju kasvatatakse isepaljundatud sorte. Ühelt poolt ei taga oma seemnest vilja kasvatamine stabiilset kvaliteeti, teisalt nõuavad ostjad sertifitseeritud seemne kasutamist.

Toidunisus hinnataks proteiini, kleepvalku ja taina küpsetusomadusi. Kaeral on tähtis kooritavus. Õlleodra osas on igal linnasetehasel oma sordileht ja nad ostavad ainult selles märgitud odrasorte.

Kui külvitööde plaanimisel neid asju silmas pidada, on põllumehel praeguste hindade juures kindlasti piisavalt motivatsiooni teraviljapinda suurendada ning panustada paremate saakide saamiseks.