Loodusõnnetused, probleemid elektrivõrkude ja tarnijatega, aga ka poliitilised ambitsioonid ning riikide maksejõuetus võivad kaasa tuua ootamatu elektrikatkestuse kus tahes. Samal ajal usume järjekindlalt, et elektrienergia on tänapäeval meie majapidamises midagi enesestmõistetavat. Sellist usku võib võrrelda finantsstabiilsuse usaldamisega enne maailma finantskriisi või veendumusega, et ükski mööduv asteroid Maad ei taba.

Omaette küsimus on see, mis võib juhtuda meie toiduainetootmisega, kui elekter peaks ootamatult kaduma.

Kui suurfarmis pole generaatorit, tuleb esimesel elektrivarustuseta jäänud päeval lüpsta sadu loomi olukorras, kus masinatest ja elektroonilistest seadmetest pole mingit abi. Kogutud piima vajaliku temperatuuri säilitamine muutub keeruliseks, rääkimata andmete kogumisest loomade toodangu ja seisukorra kohta.

Mõne päeva jooksul tekivad probleemid ka farmides, kus on hädaolukorra tarvis varugeneraator. Kütus lõpeb ja olukord halvab infrastruktuuri. Riknenud toodang, kogunenud sõnnik ja hukkunud loomad toovad kaasa bioloogilise ohu ja haiguste riski.

Suureks eetiliseks dilemmaks saab loomade heaolunõuete, toiduohutus- ja keskkonnanõuete täitmine. Tekib hulk küsimusi: kas loomad, keda ei suudeta lüpsta, tuleks välja praakida; kas loomaarst võib kasutada medikamente, mida ei ole hoitud jahedas keskkonnas; kas farmer riskib müüa suurt hulka piima, mis pärineb ravimeid saanud loomadelt või mida ei ole korralikult jahutatud?

Küsides, kuidas elektrikatkestuse korral toitu edasi toota, on võimatu eirata küsimust: millises suunas meie piimatööstus areneb?

Eesti piimandusstrateegia aastateks 2012−2020 näeb ette suurendada Eesti piimatoodangut kolmandiku võrra. Aga kuidas saab toodangu optimeerimine ja ebamäärastel alustel suurendamine tuua farmerile ning ühiskonnale kasu pikemas perspektiivis?

Kui tõepoolest soovime seista vastu ohtudele ja kaitsta oma toidutootmist, peame mõtlema kaugemale jätkusuutlikkusest ning seadma eesmärgiks vastupidavuse. Tegelikult tähendab ka jätkusuutlikkus pidada vastu ja säilitada heaolu pikaks ajaks.

Toodangu suuremääraline kasv ja optimeerimine on vastuolus vastupidavuse ja jätkusuutlikkuse põhimõttega ning võib muuta tootmise õrnaks ja haavatavaks pea kõikides aspektides, kui arvata välja lühiajalise kasumi tagaajamine.

Näiteks võib tuua lüpsiroboti toomise käsitsilüpsi asemele. Olgugi et robotid on efektiivsemad ja võimaldavad vähendada tööjõukulusid, ei ole need jätkusuutlikud ega paindlikud. Peale kõige, võrreldes inimtööjõudu vajava käsitsilüpsiga, sõltub roboti käimashoidmine suuresti tarnijatest ja ekspertidest.

Rootsi farmerid juba jagavad interneti teel aktiivselt teadmisi selle kohta, kuidas olla vähem sõltuv välistest teguritest. Põliseid tehnoloogiaid ja võimalusi, nagu näiteks maa-aluseid keldreid, saab arendada edasi, nii et nende abil jahutada piima väiksemate kuludega või sootuks ilma elektrienergiata.

Kindlustusfirmad saavad pakkuda paindlikkust soodustavaid tooteid (nagu hädaabikütus) farmeritele, kes nende teenust tellivad. Selle mõtteviisi arendamiseks loob soodsa pinnase eespool kirjeldatud vajaduse teadvustamine. Olukorra muutumiseks ja sellega kohanemiseks tuleb muuta suhtumist.

Põhiküsimus on see, mida me ihkame: kas tahame toota rohkem toitu odavamalt või seda, et toit jätkuvalt ka tulevikus meie laiale jõuaks?

Huvitav oleks näha, et kui Eestit peaks tabama elektrikatkestus, siis millised farmid on tänapäeva põllumajanduse Golden Sachsid.

BRIAN LASSEN

Eesti Maaülikooli veterinaar­meditsiini
ja loomakasvatuse instituudi teadur