Marko Gorban: põllumehele jääb keskne roll toidulaua katmisel
Tahame jõuda selleni, et Eesti toit oleks hinnatud ja et maal oleks hea elada. Hinnatud on meie toit siis, kui see on kvaliteetne, usaldusväärne, ohutu, täisväärtuslik, hoiab aus traditsioone, väärtustab tootjat ning arvestab keskkonna ja ökoloogiliste piiridega.
Põllumajandus, toidusektor, kalandus ja maapiirkonnad saavad endale lähiajal suunanäitaja järgmiseks 10 aastaks. Need suunad valdkonna arenguks annab peagi valmiv strateegiadokument „Põllumajanduse ja kalanduse arengukava aastani 2030“.
Oleme nüüdseks olnud EL-i liikmesriik 15 aastat, mis annab põhjust vaadata, kuhu me selle ajaga välja oleme jõudnud. Kõik need teemad võtab kokku 13. novembril toimuv konverents „Põllumajandus, kalandus ja maaelu: eile, täna ja homme“.
Kust me tuleme?
Põllumajandus ja toidutootmine on läbi ajaloo mänginud eestlase elus suurt rolli ning on osa meie identiteedist.
Viimase 30 aasta jooksul on põllumajandus teinud läbi väga suured muutused, olgu selleks omandireform, turgude kadumine ja lisandumine või liitumine EL-iga.
Öeldakse, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.
3,3% SKTst;
51 800 põllumajanduses hõivatut;
üle 50 000 põllumajandusliku majapidamise;
põllumajandussektori kogutoodang 290 miljonit eurot;
185 000 piimalehma, kes tootsid ligikaudu 700 000 tonni piima;
300 000 ha teravilja kasvupind, millel kasvatati üle 500 000 tonni teravilja.
Need on arvud, mis iseloomustasid meie põllumajandussektorit 1990ndate keskpaigas.
See oli meie põllumajandussektori struktuursete muutuste algusperiood. Mitmed eespool kirjeldatud olulised muutused olid alles käimas ega olnud oma mõju jõudnud veel avaldada.
Põllumajandussektoris toimunud järsk langus algas 1990. aastate lõpus, kui põllumajandustoodete, eriti piima, hinnad maailmaturul langesid. Kuivõrd meie väliskaubanduspoliitika oli väga liberaalne, mõjutas maailmaturul toimuv meie põllumajandust otseselt. Täiendavat negatiivset mõju avaldasid Vene turu kadumine ja ebasoodsad ilmastikutingimused.
Kuivõrd puudusid vahendid investeeringuteks, langes tootlikkus; see omakorda tähendas kiiret kontsentreerumise protsessi, kuna sellistes tingimustes võimaldas paljudel juhtudel ellu jääda just mastaabiefekt.
Kõige selle tulemusel vähenes põllumajanduse osatähtsus majanduses, sektoris hõivatute arv ning ressurss, mida kasutati. Loomade arvu ja põllumaa vähenemine tõi kaasa ka põllumajandustoodangu vähenemise. Vahetult enne EL-iga liitumist, 2003. aastal, oli ainuüksi meie põllumajandustoodangu alustala, põllumajandusmaa kasutus langenud alla 800 tuhande hektari.
EL-iga liitumise protsess andis meile võimaluse osa saada liitumiseelsetest põllumajanduse ja maaelu arengu programmi SAPARD vahenditest. Selleks tuli koostada maaelu arengukava ning teha terve rida seadusandlikke ja administratiivseid ettevalmistusi.
Muu hulgas jäi sellesse perioodi paljude praeguste põllumajanduse valdkonna asutuste või nende eelkäijate moodustamine. Näiteks 2000. aastal loodi Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA), kelle kaudu on alates moodustamisest meie põllumajandus- ja toidusektorile ning maapiirkonna arendamiseks makstud enam kui kolme miljardi ulatuses erinevaid toetusi.
Kui vaadata SAPARDi eesmärke, peegeldavad need tolle hetke põllumajandus- ja toidusektori ning maapiirkondade väljakutseid – tootlikkuse suurendamine, EL-i nõuetega vastavusse viimine, maapiirkonna struktuursete probleemide lahendamine.
68 miljonit eurot, mis kolme aasta jooksul läbi SAPARDi programmi põllumajandus- ja toidusektorisse ning maapiirkonda jõudis, ei ole ka praeguses mõõtkavas väike summa, rääkimata sellest, milline kasv toimus võrdluses seniste riiklike toetuste mahtudega.
Hilisemad hindamised on toonud välja, et kõige tulemuslikum oli SAPARD ettevõtete tehnoloogia väljavahetamisel, maapiirkonna ühiskondlike hoonete olukorra parandamisel, maaelanikkonna aktiivsuse ja ettevõtlikkuse suurendamisel ning administratiivse suutlikkuse kasvu tõstmisel.
Kus me oleme?
Kui võrdleme seda, kuhu me nüüdseks välja oleme jõudnud, EL-iga liitumisele eelnenud aja ja 1990ndatega, võib julgelt öelda, et põllumajandus- ja toidusektor on arengus tubli sammu edasi astunud. Samas tuleb arvestada, et muutunud on ka maailm meie ümber ning sellest tulenevalt on probleemid mõnevõrra erinevad sellest, mis nad olid 15 või 30 aastat tagasi.
Põllumajandussektori kogutoodangu väärtuse on selle aja jooksul kahekordistunud. Meie üht olulisemat ressurssi, põllumajandusmaad on tänaseks kasutuses ligikaudu miljon hektarit, mida on neljandiku võrra rohkem kui 15 aastat tagasi. Seejuures on oluliselt kasvanud teravilja kasvupinnad ja saagid, mis käesoleval aastal ületavad 1,5 miljonit tonni.
Eesti tingimustes ei ole suurel osal meie maast põllu pidamine mõeldav ilma toimivate maaparandussüsteemideta. Olulise panuse on andnud siinkohal ELi toetused, mille abil on korrastatud enam kui 90 tuhat hektarit maaparandussüsteeme.
Mullu tootsime kokku üle 800 tuhande tonni piima – viimati oli piimatoodang sama suur 25 aastat tagasi. Ainus erinevus on lehmade arvus – piltlikult öeldes toodab üks lehm praegu sama koguse piima, mis kolm lehma 25 aastat tagasi. Piimatoodangult lehma kohta oleme EL-is teisel ja maailmas viiendal kohal. See kõik poleks mõeldav ilma pikaajalise ja asjatundliku aretustööta.
Meie põllumees hoiab keskkonda, milles ta tegutseb. Ligikaudu poolt meie põllumajandusmaast majandatakse keskkonnasõbralikult, seejuures enam kui 20% meie põllumajandusmaast majandatakse mahedalt, mis on üks ELi kõrgemaid näitajaid.
Põllumees on ka maastiku kujundaja ja hoolitseb elurikkuse eest – igal aastal saab hooldatud ligikaudu 30 tuhat hektarit poollooduslikke kooslusi, mis on ajalooliselt tekkinud põllumajanduse tulemusel. Juba praegu, aga veelgi enam tulevikus, kasvab põllumehe roll toidu tootmise kõrval ka muude avalike hüvede pakkujana.
Viimase paarikümne aasta jooksul on oluliselt elavnenud põllumajandussaaduste ja toidukaupade eksport, milleks on võimaluse andnud liitumine ELiga ja juurdepääs selle siseturule. Oleme oma toidusektori ekspordi haaret maailmakaardil oluliselt laiendanud ja sihtturge mitmekesistanud – viimastel aastatel on meil üle saja sihtturu aastas. Kordades on kasvanud meie peamiste põllumajandussaaduste, piima ja piimatoodete ning teravilja eksport.
Maapiirkond on koduks kolmandikule Eesti inimestest ning seal tegutseb kolmandik Eesti ettevõtetest. Maapiirkonnas tegutsevad ettevõtted pakuvad tööd neljandikule hõives osalejatest.
Kui me 1990ndatel toetasime oma põllumajandussektorit mõne miljoni euroga aastas, siis praeguseks on see maht üle 300 miljoni euro aastas. Kõike eelnevat ei saa kindlasti kirjutada üksnes EL-iga liitumise ja toetuste arvele, kuid suur osa meie
sektoris tegutsejatest on oma kasvuks ja arenguks ning selleks vajalikeks investeeringuteks erinevatest toetustest tuge saanud.
Kuhu edasi?
Nii nagu Eestis, on ka mujal maailmas põllumajandus- ja toidusektor ning maapiirkonnad teinud viimastel kümnenditel läbi olulised muutused. Peamiselt on neid muutusi vedanud rahvastiku ja sissetulekute kasv, tarbijate eelistuste muutused, tehnoloogilised arengud, kaubanduse rahvusvahelistumine, keskkonnaseisundi ja kliima muutused ning linnastumine.
Suur osa nendest trendidest jäävad põllumajandus- ja toiduainesektorit ning maapiirkondasid mõjutama ka järgnevate kümnendite jooksul. Meie edukus sõltub sellest, kuidas me need väljakutsed enda jaoks võimalusteks suudame pöörata.
Eesti on erinevate bioressurssidega hästi varustatud, meil jagub maad ja vett ning kliimamuutused mõjutavad meie piirkonda ka mitmest positiivsest aspektist. Meie keskkond on hästi hoitud. Need kõik on maailma mastaabis konkurentsieelised, mida me veel täies mahus enda kasuks pöörata ei ole suutnud. Kuigi meie toodangu ja tootlikkuse näitajad on viimastel kümnenditel teinud suure hüppe paremuse poole, siis ilma täiendavate muudatusteta ei saa edasine areng nii kiire olla. Selleks, et me oma eeldused ära suudaksime kasutada, peame tõstma toodete lisandväärtust, kasutama täies mahus ära biomajanduse väärtusahelad ja erinevad ärimudelid ning suutma sellisena selle toodangu ka maha müüa.
Põllumajanduse ja kalanduse arengukava tulemusel tahame jõuda selleni, et Eesti toit oleks hinnatud ja et maal oleks hea elada. Hinnatud on meie toit siis, kui ta on kvaliteetne, usaldusväärne, ohutu, täisväärtuslik, hoiab aus meie traditsioone, väärtustab hinna kaudu toidu tootjat, arvestab tootmisel keskkonna ja ökoloogiliste piiridega.
Sõltumata erinevatest arengutest ja muutustest, jääb põllumehele ja toidusektorile keskne roll meie toidulaua katmisel. Toidujulgeoleku kõrval toodab põllumajandus- ja toiduainesektor ühiskonnale ka muid väärtusi ja hüvesid.
Meie edu sõltub sellest, kui suure väärtuse suudame anda ressurssidele, mis meil olemas on. Eelkõige saame suuremat väärtust luua läbi koostöö ja targalt tegutsemise
