Mesinikud riius rapsikasvatajatega

Üle Eesti on maad võtnud mesinike ja põllumeeste vastasseis. Mesinikud seostavad mesilaste järjest suurenevat suremust rapsikasvatuse laienemisega ja rapsipõldude pritsimisega. Mõlemad ootavad uuringuid, et asjasse selgust tuua.

"Nii kui raps meie külla tuli, hakkasid mesilased kaduma, nüüd pole meil teist aastat ühtegi peret,” näitab Põlvamaal Orava vallas Päka külas tegutsev Milvi Paas oma tosinat tühja mesipuud.

“Ei ole ju mõtet raha raisata ja uusi mesilasi osta, kui rapsile mürki pannakse ja nad maha surevad,” lisab Andres Paas abikaasa jutule.

Nende Lehise talus on aastakümneid mesilasi peetud ja meepütid ääreni olnud. Probleemid mesilastega hakkasid nelja-viie aasta eest, kui lähedusse tulid rapsipõllud. Korra, kahe aasta eest, ostsid nad tühjaks jäänud tarudesse uued mesilased, kuid needki kadusid ära.

Sügisel said mesilinnud korraliku lisasööda, aga kevadel oli söök alles ja mesilased kadunud. Isegi laipu ei olnud. “Niikaua kui külas teravilja kasvatati, ei olnud häda midagi. Ega siin muud põhjust saa olla kui rapsi mürgitamine,” usub Andres Paas.

Rapsi tulles mesilased kadusid

Veriora valla Soohara küla mees Evald Ziukson meenutab läinud suve üht päeva, mil tema kodust paarisaja meetri kaugusel käisid rapsipõllul taimekaitsetööd. “Herilased ehitasid mu välikäimla lakke pesa ja kukkusid oimetuna põrandale, pesaehitus jäi pooleli,” räägib ta. Järgmisel hommikul oli ka mehel endal halb olla, silme ees virvendas.

“Nii kurba talve kui äsjane pole varem olnudki, kolmeteistkümnest mesilasperest kuus läks välja, allesjäänutest vaid kolm on praegu täies elujõus,” tunnistab Ziuksoni naabrimees Endel Kuusik.