Lisaks pelgupaiga pakkumisele on mets eestlastele läbi aegade ka tõhusat leivakõrvast andnud. Tänavune rohke seeneaasta meelitas metsa needki, kes sinna ehk muidu teed ei leia. Bianca Mikovitš

- Mets on vaese mehe kasukas!
Ütles Pambo Kaaries. 
- Aga sina, Mihkel, 
Oled vaese mehe koi!
Ja lõigi puuraiduri maha. 

(Veiko Märka 
"Pambo Kaariese korinad"
kogust "Tühja aju korinad",
Tartu 1997) 

Mets on vaese mehe kasukas ja rikka mehe rahakott, ütleb rahvasuu. Ning valusalt õigesti ütleb. 

Vanema põlve etnoloog Ants Viires on oma raamatus "Puud ja inimesed" kirjutanud, et meie esivanemad pole sadu ja tuhandeid aastaid elanud mitte kivi- ega rauaajas, veel vähem rahaajas, vaid hoopis puuajas. 

Kuidas siis nii? Eks ikka sellepärast, et metsapuud on siinsetele inimestele aastatuhandeid andnud (ilma erilist tasu nõudmata) peavarju - nii kõrvetava kuuma kui külma eest, vihma ja vilu tuule eest, olgu teekäija või töötegija ülemast ehk alamast soost. 

Avalehele
5 Kommentaari