Tänavu 1. oktoobril Laulasmaal oli lumi katusel. Millist sõnajuurt siin kasutada? Foto: Heiki Maiberg

Kogu sügiskuu vältel püsinud soojad ilmad said äkki otsa, kui Eesti kohale jõudis külm arktiline õhumass. Õhutemperatuur langes paljude aastate keskmisest kuni 6 kraadi madalamale. Ilmateenistus teatas 25. septembri hommikul, et Põhja-Eestis sadas juba jääkruupe ning et õhtul võib vihma sekka paiguti tulla ka teralist lund.

Üks väike mugandus

Poleks osanud arvatagi, et meie maal leidub nii palju inimesi, kes tunnevad huvi sademeliikide vastu.

Kohe pärast ilmateadete meediasse jõudmist saabusid internetti kommentaarid: “Kas siis enam rahet ei sajagi?”, “Varsti hakkab sadama kruubisuppi ja mannaputru!” või “Mis see teraline lumi veel on, pole nagu kuulnudki?”

Tõepoolest, 15 sajuliigi hulgas, mida talvel meile kaela tulla võib, pole teralist lund. See oli sünoptikute mugandus, sest teralise struktuuriga sademeid on selles nimestikus üle poole ning vahetegemine pole alati lihtne. Pealegi püüab meedia lihtsuse poole. Selle asemel et öelda “sajab jäätuvat vihma, mis tekitab puudel jäidet ja teedel kii-
lasjääd”, eelistatakse teatada – sajab jäidet. Viimane on aga definitsiooni kohaselt ikka jääkiht puudel-põõsastel või esemetel, vahel õige tüse.

Mida siis tol kuupäeval sadas? Päeval tuli kirjelduste järgi peenrahet (rahe, mille terade läbimõõt jääb alla 0,5 cm), lumekruupe (läbipaistmatud lumekuulid diameetriga 2–5 mm, kerged katki suruda), jääkruupe (jääterakesi kuni 3mm läbimõõduga, sarnanevad peenrahega) ning lörtsi. Kella 11 paiku õhtul registreeriti Väike-Maarja ilmajaamas poolteise tunni jooksul juba hooglund. See küll maha ei jäänud, vaid võis paiguti moodustada üksnes lumekirme.

Seega püstitati uus varajase lumesaju rekord, senine püsis 26. septembrist 1986, kui Pärnumaal Koodul tuli maha kaks sentimeetrit lund.

Milliseid talvisemaid sademeid võiksime veel ära tunda? Legendi järgi peaks eskimodel olema 40 sõna lume, araablastel sama palju liiva, inglastel õhu ning kalameestel vee kohta. Tegelikult on esimestel lume tarvis vaid kaks sõnajuurt – qanik (“lumi õhus”) ning aput (“lumi maas”).

Liike on veel teisigi

Nii et meteoroloogid peavad ära tundma palju enam sademeliike. Lisaks eespool nimetatuile sajab talvel veel lumeteri (väliselt meenutavad mannateri, alla 1 mm paksused, “udulumi”), jäävihma või jäätuvat vihma (jääterad, mille sisemuses võib olla vett, vt Maaleht 13.01.2011), jäänõelu ning muidugi lund õige mitmesugusel kujul ja intensiivsusega.

Lisaks taevast tulevale pannakse sademete hulka veel need, mis moodustuvad maapinnale ja esemetele kondenseerumise, tahkumise või sublimatsiooni teel – kaste, hall, teraline või kristalne härmatis ning juba nimetatud jäide ja kiilasjää. Põhjuseks see, et sulamisel muutuvad nad veeks.

Rahet sajab soojal aastaajal, seega ka sügisel. See sajuliik võib tekitada teatavasti palju pahandust. Vanade ajalehtede andmeil tuli välja, et suurim rahetera Eestis sadas 26. juulil 1936 Laimjalas “urrugaani” ajal – üle poole kilogrammi! Kaks aastat varem sadas Võrumaal ka 300grammiseid jäätükke (värske raamat “Eesti kliima minevikus ja tänapäeval”).

Vaat ühte liiki sademeid pole meie kandis küll täheldatud – need on jäämeteoorid või täpsemalt jäämeteoriidid, jääkamakad, mis võivad alla potsatada isegi selgest taevast, nii talvel kui suvel. Näiteks sadas 2. jaanuaril 1977 Inglismaal ühe pere magamistuppa 50 kg raskune jäätükk!

Viimastel aastakümnetel olevat selliste “sademete” esinemine sagenenud – põhjuseks arvatakse ikka kliima soojenemist.