Kirev elukeskkond

Muld, nagu vesi ja õhk, on lahutamatu osa meie keskkonnast, mis seob omavahel atmosfääri, hüdrosfääri ja elusorganisme. Muld etendab olulist osa aine- ja energiavahetuses, samuti lagunemisprotsessides, täites sealjuures mitmeid funktsioone: produktsiooni, kliima reguleerimist, vee ringluses hoidmist, organismide elukeskkonna, varude säilitamise, arhiveerimise ning jäätmete ja reostuse kontrolli.

Muld on elukeskkonnaks paljudele loomadele ja selle omadused määravad nende leviku ja arvukuse. Bioloogiliselt aktiivne ülemine 30 cm mullakiht koosneb umbes 5–15% ulatuses taimede juurtest ja 85–95% mullaelustikust, millest 15–30% moodustab mesofauna ehk organismid, kes asustavad mulla õhuruume (hooghännalised, mullalestad jt), ja makrofauna ehk organismid, kes uuristavad käike mulla tahkete osade vahel (vihmaussid, hulkjalgsed jt). 60–80% mullaelustikust koosneb mikroorganismidest (bakterid, seened, viirused, ainuraksed, vetikad, nematoodid ehk ümarussid), kes asustavad mullavett.

Mulla mikroobid (bakterid ja seened) on vastastikuses seoses põhilise osaga mullaviljakust määravate omadustega ja protsessidega ning on üks komplekssemaid looduslikke kooslusi, koosnedes umbes 4000 liigist ühe grammi mulla kohta.

Bakterid on kõige väiksemad iseseisvalt mullas elavad organismid, nad on biokeemiliselt väga aktiivsed ja täidavad looduse aineringes suurt rolli. Seente tähtsus seisneb peamiselt orgaanilise aine lagundamises, mis võib inimese seisukohalt olla soovitav (mullateke) või ebasoovitav (hallitus). Seente spoore võib leida kõikjalt.

Mulla mikroobidel on keskne roll süsiniku, lämmastiku, fosfori ja väävli biokeemilistes transformatsiooniprotsessides. Sõltuvalt mulla orgaanilise aine kogusest ja koostisest kujuneb biokeemiliste protsesside kiirus ja taimedele kättesaadavate toitainete kogus mullas. Lisaks mulla orgaanilise aine tekkeprotsessis osalemisele on mulla mikroobidel oluline osa mulla agregaatide struktuuri stabiliseerimisel.

Peale mikroobide leidub mullas taimede, putukate ja inimeste viirusi; tihti püsivad need seal aastaid. Kõikjal mullas leidub vetikaid, kes on mullas fotosünteesivad organismid, samuti leidub seal ainurakseid, kes elavad sümbiontidena teistes organismides või on parasiidid. Nematoodide elutsükkel sõltub õhukesest veekilest mullaosakeste ümber ning osa neist on taimeparasiidid, süües teisi organisme, näiteks seeni, baktereid, juurekarvu ja algloomi.

Mulla õhuruume täidavad valgeliimuklased, lestad, hooghännalised jt. Valgeliimuklased on väikesed valged ussid (0,1–5,0 mm pikkused), kes toituvad mikroorganismidest, taimsest varisest ning neil on oluline osa aineringetes ja energiavoos.

Väga arvukalt on muldades esindatud hooghännalisi. Nende arvukus sõltub erinevatest keskkonnatingimustest: mulla tüübist ja struktuurist, mikro-floora olemasolust ja niiskustingimustest, samuti pooride suurusest. Nad on lagundajad, kes toituvad peamiselt seenehüüfidest, eostest ja lagunevast taimsest materjalist. Samasugused lagundajad on mullas ka lestad, kes osalevad aktiivselt orgaanilise aine lagundamises, toitainete ringes ja mullatekkes.

Haavatav ja tundlik

Inimestele on kõige tuntumad need mullaorganismid, kes uuristavad mullas käike – vihmaussid. Eestis leidub 13 liiki vihmausse, kellest suurim on harilik vihmauss, kes võib olla pikem kui 30 cm ja kaaluda 3 grammi. Eesti väikseim vihmauss on nelikant kaldauss, kes on kuni 1,5 cm pikk ja kaalub umbes 0,05 grammi.

Vihmaussikooslusel ja muldkeskkonnal on vastastikune seos, vihmaussid on mullafaunas esikohal biomassi, hingamise intensiivsuse ning mulla struktuuri parandamisvõime poolest; nad moodustavad pedosfääris tohutu käigusüsteemi (4000–9000 km käike 1 ha rohumaa kohta), mis on taimekoosluse elus väga oluline, eeskätt fütoproduktsiooni kujunemisel, aga ka mullamikroobide elupaikade kujunemisel. Orgaanilise aine (taimede jäänused jm) lagundamisel mullas on vihmaussidel määrav osa, nad on ka oluline osa toiduahelas.

Vihmausside elutegevuse tulemusena kiireneb taimejäänuste mullaks saamine, samuti kiirenevad orgaanilise lämmastiku mineraliseerumine ja nitrifikatsioon. Vihmausside kõrval elab mullas veel palju muid organisme, näiteks hulkjalgsed (sajajalgsed, kes on tõelised kiskjad ning tuhatjalgsed, kes toituvad taimedest), ämblikulised, lühitiiblased ja jooksiklased.

Mullaelustiku olulisemad funktsioonid on orgaanilise aine lagundamine, aineringed, gaasivahetus, mulla struktuuri säilitamine, taimede kasvu kontroll ning kahjurite, parasiitide ja haiguste allasurumine. Mullaelustik toimib kui puhver keskkonna kõikumistest tuleneva stressi puhul.

Nagu iga elus asi, on ka mullaelustik haavatav ja tundlik, seda eeskätt erinevate põllumajandustegevuste suhtes, nagu kündmine, mineraalväetiste ja pestitsiidide kasutamine ja põllumajanduslike monokultuurid kasvatamine. Mullaelustiku arvukust ja mitmekesisust mõjutavad veel ökosüsteemide kadu ja fragmenteerumine, saastumine, aga ka võõrliikide sissetoomine.

Põllumajanduse mõju

Põllumajandus on sisuliselt loodusliku ökosüsteemi hävitamine, mille eesmärk on luua selline kunstlik elukeskkond, kus inimesed saavad kasvatada neid taimi ja karjatada neid loomi, mida soovivad. Põllumajanduslik tegevus põhjustab otseselt elupaikade kadumist, mille tulemusena väheneb bioloogiline mitmekesisus vees, õhus ja mullas.

Tänapäevane põllumajandus toob kaasa keskkonna struktuuri lihtsustamise tohutu suurtel aladel, kus kultiveeritud taimed ja koduloomad asendavad looduslikku mitmekesisust ning aja jooksul on erinevate maaharimisvõtete ja intensiivsuse tõttu mitmed ökosüsteemid vähenenud või sootuks kadunud.

Mulla harimisvõtted, nagu kündmine ning pestitsiidide ja väetiste kasutamine, mõjutavad vee, aga ka õhu kvaliteeti, muutes muldade võimet tarbida või toota olulisi atmosfäärigaase, nagu süsinikdioksiidi (CO2), lämmastikoksiidi (NO) ja metaani (CH4). Maaviljeluse erinevate etappide (harimine, külvamine, väetamine jne) tulemusena hävitatakse looduslik tasakaal ja algset ökosüsteemi iseloomustanud stabiilsus, väga tugevalt mõjutatakse mulla elustikku, nii mullapinna peal kui ka all elavaid organisme.

Mulla harimine mõjutab füüsikaliselt biogeokeemilist ringet, paigutades ümber mulla osakesi ja muutes pooride suurust. Samuti lõhestab maa harimine mulla agregaate, sulgeb lõhed ja poorid ning soodustab mullapinna kuivamist.

Mulla mehaaniline harimine erinevate põllumajandusmasinatega mõjutab eriti tugevalt kõiki mulla selgrootuid, keda leidub vähe haritava maa ülemistes kihtides. Selle põhjus on niiskustingimuste väga tugev kõikumine.

Maismaaökosüsteemi talitlus sõltub mulla mikroobikooslusest, millest sõltub mulla värv, struktuur, kvaliteet ja lõhn. Mida suurem on mullas orgaanilise aine hulk ja mida kvaliteetsem on muld, seda suurem on mikroobikoosluse biomass. Kui mullas ei suudeta tuvastada mikroobikoosluse aktiivsust, on tegemist surnud mullaga.

Mullaharimine, maaviljelusviis, väetamine ja taimekaitse avaldavad vihmaussidele suurt mõju. Mullaharimine mõjutab vihmausside arvukust nii otseselt (mehaaniliselt) kui kaudselt (vähendab toitainete kättesaadavust, lõhub elupaiku, viib maapinnal oleva taimse varise sügavamatesse kihtidesse, jaotab ümber orgaanilise aine varud mullakihtides, annab lindudele võimaluse pärast kündi "rohkeks eineks").

Mullaharimise mõju vihmaussidele sõltub suuresti viisist, kuidas mulda haritakse. Näiteks kõrre sissekündmine suurendab taimejäänuste hulka mullas ja on vihmaussidele hoopis soodne. Orgaanilise aine väljaviimine põllult saagina aastate jooksul vähendab vihmausside toiduvaru ja toob kaasa vihmausside arvukuse järk-järgulise vähenemise. Selle tulemusel halveneb aeratsioon, drenaaž ja mullastruktuur.

Mullaharimisega võivad kannatada erineva eluviisiga liigid. Näiteks lõhutakse mullaharimise käigus suure mullaussi sügavad urud, tume vihmauss aga eelistab niiskeid looduslikke kasvukohti ning on tundlik igasuguse inimtegevuse suhtes. Samuti mõjutavad vihmausside elu maaviljelusviis (taliviljapõllus on vihmausse rohkem kui suviviljapõllus), väetamine (sõnniku ja mineraalväetiste mõju on positiivne, kui ei ole tegemist üleväetamisega) ja kemikaalid.

Peale vihmausside mõjutab põllumajandus ka ülejäänud mullaelustikku. Väikesed loomad, nagu hooghännalised ja valgeliimuklased, on tundlikud mulla harimise, eriti mulla tihendamise suhtes. Kuid mulla väetamine orgaaniliste või anorgaaniliste väetistega võib suurendada nende arvukust, kui ei ole tegemist üleväetamisega.

Mitmetoiduliste röövmardikalistena on jooksiklaste liikidel omad kindlad toidueelised. Põllumajanduslikust aspektist tähtsamateks perekondadeks on jooksikud, süsijooksikud, ehmesjooksikud ja kuivajooksikud. Kevadsuvisel teraviljapõllul süüakse eelkõige taimede alaosadel olevaid ja maapinnale kukkunud lehetäisid. See tähendab, et jooksiklased on väga tundlikud taimekaitsevahendite, eriti putukamürkide suhtes, seda nii otsese kokkupuute kui ka mürgitatud saagi söömise kaudu.

Umbrohutõrjevahendid vähendavad samuti jooksiklaste arvukust ja mitmekesisust, kuna umbrohutaimede hävitamisega muudetakse mikroklimaatilised tingimused jooksiklaste jaoks mittesobivaks. Jooksiklasi esineb enam orgaanikaga väetatud kultuurides, sest orgaanilise väetise kaudu tõuseb mullas kõdu lagundavate putukate, hooghännaliste, osatähtsus, kuid need moodustavad tavaliselt ühe osa jooksiklaste toidust.

Jooksiklaste jaoks on väga tähtsaks toidureservuaariks taimestik, mis ääristab põllumaad. Põlluääred ja hekid pakuvad varjupaika põllumajandustegevuse eest ning toimivad kui stabiilsed mikroelupaigad, kus jooksikud talvituda saavad. Üldjuhul ei levi hekkidest ja metsaservadest umbrohuseemneid põllule, sest seal on teistsugused taimed.

Ämblike levik põldudel sõltub suuresti taimekaitsevahendite kasutamisest. Ämblikud on nende suhtes nimelt eriti tundlikud. Kaitsmaks ämblike põllumajandustegevuste eest, tuleks luua reservuaare, nt hekke ja põlluservi, mis toimivad kui tagalad, kust hiljem põllule tagasi pöörduda saab.

Tolmeldajatel, jooksiklastel, ämblikel, vihmaussidel ja mulla mikroorganismidel on võtmeroll bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel. Nende täita on oluline osa toitainete ringes, lagunemises ja mulla tekkel. Mulla kvaliteedist aga sõltub loomade, taimede ja inimeste heaolu. Hoidkem seda ja suhtugem mulda heaperemehelikult, hoidkem mullaelusikku kui oma koduloomi.