Foto: Karin Kaljuläte

Looma aretustunnuse väärtus väljendab tema geneetilist üleolekut või allajäämist võrdlusloomade keskmise ehk nn geneetilise baasi suhtes. Võrdlusloomadeks on ühe konkreetse viie või kümnega lõppeva sünniaastakäigu ehk nn baasaasta lehmad, selgitab Jõudluskontrolli Keskuse kodulehel Mart Uba.

Eestis viiakse baasaasta muutus sisse 2010. aasta aprillikuu hindamisel ning järgneva viie aasta jooksul arvutatakse igal hindamisel geneetiline baas 2005. aastal sündinud lehmade aretusväärtuse keskmisena. 

Kõikide pullide ja lehmade aretusväärtust korrigeeritakse baasaasta lehmade aretusväärtuse keskmise võrra, mille tulemusel baasaasta lehmade keskmine aretusväärtus on võrdne nulliga ja iga konkreetse looma aretusväärtus väljendab tema geneetilist paremust või halvemust nn baasaasta keskmisest lehmast. Uus geneetiline baas moodustub aktiivsetest, s.t veel valdavalt karjasolevatest lehmadest.
Sarnaselt paljude teiste riikidega arvutatakse meil rasva- ja valgusisalduse aretusväärtus piimatoodangu, rasvatoodangu ja valgutoodangu aretusväärtuse ja baasaasta lehmade teise laktatsiooni keskmise piimatoodangu ning rasva- ja valguprotsendi alusel. 

Üldaretusväärtused ning kõik välimiku ja poegimise aretustunnused väljendatakse suhtelise aretusväärtusena, kus baasloomade keskmiseks kehtestatakse 100 punkti ning standardhälbeks 12 punkti.

2010. aastal on baasloomadeks eesti holsteini tõu ja eesti punase tõu hindamises vastavalt 1998.-2002. a ja 1995.-2002. a sündinud pullid, kellel on hindamises vähemalt 20 tütart vähemalt kolmes karjas. Erandiks on välimikutunnuste suhtelise aretusväärtuse arvutamine, kus hinnatud pullide vähesuse tõttu kasutatakse baasloomadena 1993. aastal ja hiljem sündinud pulle.

Täpsemalt saate geneetilise hindamisest ja sisseviidud muudatustest lugeda Jõudluskontrolli Keskuse kodulehelt.