November – klassikaline kooljakuu kogu oma ilus
On olnud ka paremaid novembreid – päikeselisemaid, kargemaid. Mööduv oli tüüpiline kooljakuu, pime ja hall. Lund jagus vaid kaheks esimeseks päevaks, seegi oli oktoobri lõpu ülejääk. Siis tulid üksteise sabas aina uued tsüklonid, lõputud sajud madala taeva all, tuul raagus puudes. Harva kui tiheda pilveteki serv rebenes ja lasti veidike valgust alla. Ikka need kasinad värvid maastikel ja raske kleepuv pori saabastel. Tihenev videvik pärastlõunasel tunnil, hinge rusuv hingedeaeg.
Loomi poleks nagu metsas enam ollagi. Jälgi on palju, aga jäljejätjaid ei ole näha. Pikk pime aeg, kõik asjad aetakse ära öö varjus.
Metssead alustasid tihedamais padrikuis pulmapeoga: kimedaid hääli võib mõnikord juba kuulda. Kord aastas, kõige pimedamal ajal, tunnevad isegi vanad kuldid, va paadunud erakud, ühtäkki tõmmet emiste juhitud karja poole. Põrsaid loetakse kevadel.
Rändlinnud on ammu läinud, need, kes siia jäänud, on enamasti vait ja vagusi. Helipildi esiplaanile on tõusnud tihased. Nende segasalgad, kus kambas ka puukoristajaid ja pöialpoisse, hulguvad laialt toiduotsinguil ringi.
Kõige häälekam näib olevat rähnide kild. Suur-kirjurähn on asunud talvistele jahimaadele, lahkab sepikodades käbisid ja annab endast teada valju kikitamisega. Musträhn laperdab üle raiesmiku, maandub männitüvele ja kilkab närviliselt, küllap otsib vanadest pesaaukudest õiget ööbimispaika. Iga auk ei pruugi olla sobilik, parem on, kui öösel nugisega ei kohtuks. Nii palju peab ühel rähnil oidu olema, et suudaks mõnd ohtu ette näha. Ja nugis on oht number üks.
Nädalavahetustel peetakse ikka veel häälekaid ajujahte, pärast on ronkadele kaetud rikkalikud peielauad. Rebastele ja kährikutele samuti – raipegurmaanide pidu! Elu põhimõte on lihtne: võta sealt, kust saad; veel parem, kui antakse.