Loomi poleks nagu metsas enam ollagi. Jälgi on palju, aga jäljejätjaid ei ole näha. Pikk pime aeg, kõik asjad aetakse ära öö varjus.

Metssead alustasid tihedamais padrikuis pulmapeoga: kimedaid hääli võib mõnikord juba kuulda. Kord aastas, kõige pimedamal ajal, tunnevad isegi vanad kuldid, va paadunud erakud, ühtäkki tõmmet emiste juhitud karja poole. Põrsaid loetakse kevadel.

Rändlinnud on ammu läinud, need, kes siia jäänud, on enamasti vait ja vagusi. Helipildi esiplaanile on tõusnud tihased. Nende segasalgad, kus kambas ka puukoristajaid ja pöialpoisse, hulguvad laialt toiduotsinguil ringi.

Kõige häälekam näib olevat rähnide kild. Suur-kirjurähn on asunud talvistele jahimaadele, lahkab sepikodades käbisid ja annab endast teada valju kikitamisega. Musträhn laperdab üle raiesmiku, maandub männitüvele ja kilkab närviliselt, küllap otsib vanadest pesaaukudest õiget ööbimispaika. Iga auk ei pruugi olla sobilik, parem on, kui öösel nugisega ei kohtuks. Nii palju peab ühel rähnil oidu olema, et suudaks mõnd ohtu ette näha. Ja nugis on oht number üks.

Nädalavahetustel peetakse ikka veel häälekaid ajujahte, pärast on ronkadele kaetud rikkalikud peielauad. Rebastele ja kährikutele samuti – raipegurmaanide pidu! Elu põhimõte on lihtne: võta sealt, kust saad; veel parem, kui antakse.

Hea on ka see, et kuu lõpp viimaks talviseks pöördus – värske lumi mõjub pärast sünget hilissügist justkui lunastus.
Linnamees kivimüüril. Rasvatihane kasutab teistest tihastest sagedamini linnaelu võimalusi – juba paar kuud käivad nad korrusmajade akende taga rasvapallide ja sihvkade kallal.
Vana väsinud lepaleht. Vahel väljendub ühesainsas detailis üldisem ajastu meeleolu. Üks kipra-tõmbunud, pleekinud ja auklik lepaleht sümboliseerib siin kogu hilissügisest aega.
Metsakiisu sõrmejäljed. Ilvest näeb nii harva, aga jälgede järgi võib looma elust välja lugeda mõndagi huvitavat. Jäljeajamine ei pruugi kerge tegevus olla, sest ilvesele meeldib tihedatest võserikest ja tuulemurdudest läbi pugeda.
Pea alaspidi vaade. Puukoristaja liigub puutüvedel sageli, pea ees, ülevalt alla. Kui võimalik, peidab ta oma pika noka abil koorepragudesse toiduvarusid, mida kehvemal ajal hea kasutada.

Peolauas musta frakiga. See osa, mis jahimeestel saagist üle jääb, saab ronkade roaks. Sügisene jahiaeg on metsas raipetoidulistele külluse aeg.