Aasta on osadele põllumeestele tõesti raske olnud, kuid Kreeni hinnagul on sellest ka kasu. "Rasked ajad eraldavad terad sõkaldest. Ja mis ei tapa, teeb tugevaks," on ta veendunud.

Need, kes põllumajandusäriga alustasid toetuste saamise või kerge tulu teenimise lootuses, surevad välja ning põllumehed, kes pikajaliselt sirget joont hoidnud ja stabiiliselt arenenud, jäävad ellu.

Kuidas on võimalik kaks vastutusrikast ametit - põllumehe ja nõukogu esimehe oma - ühendada? Kreeni sõnul on ta viljakoristuseperioodil tõesti hommikust õhtuni kombainiroolis, aga siis, kui vili salves, saab nõukogu esimehe ametisse topelt panustada.

Natuke rohkem kui aasta põllumajandus-kaubanduskoda juhtinud mees leiab, et kolmeliikmeline juhatus varasema üheliikmelise asemel, on olnud õnnestunud muutus. "Inimesed on erinevad ja me oleme erinevate inimeste panuse tugevuseks pööranud. Üksteise toetamine on väga oluline," sõnab Kreen.

Kuivõrd aga põllumeeste häält kuulda võetakse? Kreen viitab, et Euroopas on põllumehi küll palju, kuid nende hääl tegelikult nõrk. Varem oli see palju tugevam. Eestis on asjaga nii ja naa.

"Sõltub sellest, kellega rääkida - mõni kuulab ja mõni mitte. Aga ma olen seda meelt, et poliitika tegemisel ei peagi iga üksiku põllumehe arvamusega arvestama. Seda ei saa eeldada ega nõuda, et ainult meiega arvestataks. Me saame ka teiste sektorite vajadustest aru," räägib Kreen.

Kuid rõhutab siiski, et väga oluline on see, et kui põllumees kusagil viga näeb, siis ta ei kõnni sellest mitte tuimalt mööda, vaid märkab, astub ligi ja pakub lahenduse. Ja seda nii, et teine pool ei tunnetaks seda mitte kriitika, vaid abina.

"Pane tähele, mõtle ja anna tagasisidet," sõnab Kreen lõpetuseks.