Reuters/Scanpix

6. juunil ilmub Päikese ühte serva tilluke must täpp, mis liigub mõne tunniga üle päikeseketta. Esmapilgul vähetähtsana tunduv sündmus on üks haruldasemaid nähtusi astronoomias – toimub Veenuse transiit Päikese ja Maa vahelt. Kes seekord selle maha magab, peab järgmist korda ootama 2117. aastani, kirjutas The Guardian.

"Seekordne üleminek on eriline, sest see on viimane kord meie eluea jooksul, kus avaneb võimalus koguda andmeid nii põhjalikult kirjeldatud planeedi kohta kui seda on Veenus," märkis NASA astronoom David Crisp.

Veenusel valitsevad tingimused on kõike muud kui meeldivad - pinnatemperatuur on 460 kraadi Celsiuse järgi, 95 protsendi ulatuses süsihappegaasist koosnev atmosfäär on Maa omast ligi 100 korda tihedam ning planeedi pind on mähkunud tihedatesse väävelhappe pilvedesse.

Kuigi kõik Veenusel maandunud kosmoseaparaadid on sealsetes tingimustes tuhastunud või purunenud, on planeedi uurimine ja selle harvad Päikese eest möödumised pakkunud üliolulisi teaduslikke andmeid. Eelkõige kasutavad astronoomid seekordset üleminekut, et testida metoodikat, mille abil uuritakse väljaspool Päikesesüsteemi asuvate planeetide atmosfääre.

"Me arendame meetodeid, mis võimaldavad meil tuvastada, kuidas eksoplaneetide atmosfäärid põhjustavad muutusi oma kodutähtede valgusspektrites. Oma meetodite õigsuses veendumiseks peame me neid testima planeedi peal, mille kohta meil on põhjalikud teadmised ning siin tulebki mängu Veenus," selgitas Crisp.

"Tänu kosmosesondidele, nagu Euroopa kosmoseagentuuri Venus Express, on meil olemas põhjalikud andmed Veenuse atmosfääri ja pinna kohta. Uurides Veenust, just kui see oleks eksoplaneet, saame me kontrollida oma meetodite sobivust ning teha vajalikke täiendusi," lisas ta.

Selleks, et Maal oleks näha Veenuse üleminek Päikesest, peavad need kolm taevakeha - Päike, Veenus ja Maa - paiknema ligikaudu samal sirgel. Veenuse transiit Päikese ja Maa vahelisest sirgest toimub neli korda iga 243 aasta järel. Kaks möödumist toimub detsembris kaheksa aastase vahega ning 121,5 aastat hiljem on kaks läbiminekut juunis, samuti kaheksa aastase vahega. Uus tsükkel algab 105,5 aastat hiljem.

Saksa astronoom Johannes Kepler oli esimene, kes ennustas Veenuse möödumist Päikese eest 1631. aastal, kuid suri enne, kui oleks seda nähtust ise jälgida saanud. Esimesena jälgis seda Inglise astronoom Jeremiah Horrocks 1639. aastal.

Seni on üldse teadaolevalt jälgitud ainult kuut üleminekut, viimast neist 8. juunil 2004. aastal. Tänavusele Aasias ja Vaikse ookeani piirkonnas jälgitavale üleminekule järgneb pikk paus ning järgmised toimuvad alles aastatel 2117 ja 2125.