Paljud eestlased suhtlevad puuga
Püüdsin asja uurida Eesti Rahvaluule Arhiivist. ERA kartoteegist mingeid konkreetseid pöördumisi leida ei õnnestunud – seevastu sisaldab see hulgaliselt teateid kuufaaside ja tuulesuuna tähtsuse kohta tarbepuude raiumisel. Jagatakse ka mõningaid uskumustel põhinevaid õpetusi, kuidas raiumisel toimida.
Rõhutatakse, et puid tuleb teha talvel, kui puu on “surnud”. Põhjendused on küll enamasti praktilist laadi – et puu lõhki ei kuivaks, ei koitaks ega ussitaks.
Muistendite seas on ohtralt jutte pühapuude raiujaid tabanud karistustest. On usutud, et mõnest puust võib raiumisel voolata verd, terveid puuliike (pihlakas, kadakas) on peetud pühaks. Usk looduse hingestatusse lubas eeldada, et ka puud vanasti rääkisid.
Suur ja sügav loodustunne
See, et eestlased on metsarahvas, on omamoodi käibefraasiks kujunenud. Mõnedki uurijad on esile toonud, et metsa ja puudesse suhtuti vanasti suure respektiga.
Näiteks Ants Viires toob oma raamatus “Puud ja inimesed” ära vana Saaremaa mehe Andrei Metsa sõnad: “Metsa otse austati vanast. Oli vanu peremihi, kes oma metsa nii pühaks pidasid ja oitsid, et kui nad läksid metsa puud maha vöttama, lanksid ennem puu juurde pöliti, vöttasid mütsi pääst ja alles siis akkasid puud raiuma.”
Usundiuurija Ivar Paulson kirjutab, et inimesele omase inimkeskse maailmavaate kohaselt on ka metsas kui niisuguses nähtud olevust, kes mitmes suhtes on inimese sarnane ning keda seepärast tuleb juba oma huvides viisakalt kõnetada, tema poole pöörduda lühikese palve ja mõne väikse ohvrianniga, või siis, maagilises mõttes, oma sõna- ja teojõuga inimese tahtele allutada, sundivalt mõjutada.
Mõlemast suhtumisviisist metsa kui animatistlikusse jumalusse leidub arvukalt näiteid eesti rahvausundis. Paralleelselt seesuguse animatistliku maailmavaate ja hoiakuga käib aga metsaelus, nagu kõikjal rahvausu eri elualadel, animistlik kujutelmastik metsas asuvaist ja seda valitsevaist isikustatud vaim-olendeist või jumal-olevusist.
Oskar Loorits jõuab eesti usundit vaadates üldistuseni, et “soomesugu rahvaste usundi võib-olla kõige veetlevamaks jooneks on just suur ja sügav loodustunne kuni harda ja anduva austuseni. See austus on eriti hell selletõttu, et kõigele suhtutakse kui omaväärsele”.
Ta toob näite mari rahvuse kohta – kui tšeremiss läheb metsa, teretab ta metsa meelitussõnadega. Kui ta jääb ööseks metsa, ta palub puult luba puhata selle okste all ning tänab hommikul varju ja kaitse eest.
Puul on hing
Eestlaste suhtest puudega on kirjutanud sotsioloog Argo Moor oma raamatus “Hingepuu”. Põllumajandusülikooli maasotsioloogia uurimisrühma 1994. aastal tehtud küsitluse tulemusi analüüsinud Moor leidis: kaks maainimest kolmest usuvad, et puul on hing, sama paljud käituvad puuga kui elusolendiga ja üle poole küsitletuist usub, et puu tunneb valu.
Fakt, et sedavõrd palju eestlasi usub puu hinge olemasolu, on saanud ka meedias sageli tsiteeritud väiteks.
Paistab, et viimastel aegadel on inimesed hakanud rohkem niisuguste asjade peale mõtlema. Infot liigub ka avalikes internetifoorumites. Leidsin just netist kinnituse, et vanasti koputati enne puu raiumist vastu puud kirvesilmaga ja oodati hetk, et lasta puuvaimul lahkuda.
See komme pidavat olema Lõuna-Eestis kohati jõus veel tänapäevalgi – kirvesilma asemel pannakse enne ketti vastu puud mootorsae tagumine ots.
Muhulane ja Tihuse turismitalu pidaja Martin Kivisoo, 2008. aastal hiie sõbraks valitud mees, pani oma uue külalistemaja keskele metsast raiutud jämeda tamme.
Enne tamme mahavõtmist koputati samuti kirvesilmaga juba kolm päeva varem vastu tüve. Puule anti teada, et ta on välja valitud.
Ahto Kaasik Maavalla Kojast ütles, et ta on palju metsa teinud ning metsameestega suhelnud. Ühe vana metsamehe käest oli ta kuulnud, et enne langetamist tuleb koputada kolm korda tüve pihta – siis läheb haldjas ära ja puu võib maha võtta.
Siinkohal meenub ka vestlus ühe Norra saamiga, kes oli oma isa käest kuulnud, et puule tuleb enne maharaiumist kõva hoop virutada kirvesilmaga – nagu maha lüüa või uimastada, et ta raiumisel valu ei tunneks, just nagu loomgi tapetakse enne nülgimist. Sellega näidatakse respekti puu kui elava looduse suhtes. Luba polevat puudelt küsitud.
Kaasaegsete kogemus
Eestis oma põlvkonnakaaslasi küsitledes kuulsin aga ka tõdemust, et “isa on eluaeg rääkinud, et enne puu raiumist tuleb puult luba küsida, kas või mõttes”.
Ahto Kaasik ütles, et suurema metsateo juures küsib ta vähemasti päeva alguses luba, aga kui on vaja ühte puud võtta, näiteks tarberiistaks või lihasuitsutamiseks, palub ta alati esmalt vabandust, seejärel selgitab, mille jaoks on puud vaja, ning lõpuks palub puul mitte pahandada.
Ahto on kuulnud, et mõned metsamehed jätavad isegi ande ja peab loa küsimist elavaks tavaks.
Kas seda teha valjusti, poolihääli või mõttes, on juba inimese enda sisetunde küsimus, samuti ei ole mingeid ettekirjutusi sõnaliste vormelite osas.
Kui tuleb, siis tuleb, peaasi et tuleb hingest. Kindlasti on see väga isiklik asi. Kui inimesele tundub, et nii tuleb teha, siis ta seda teeb.
Üks noor naine rääkis mulle, et isale metsatööle appi minnes oli tal tohutult valus ja seda valu leevendas ainult kusagilt loetud või kuuldud teadmine, et puud tuleb enne langetamist tänada.
Igal juhul tuleb tõdeda, et puude mahavõtmine on paljude tänapäeva eestlaste jaoks tundlik teema, esmajoones puudutab see küll nn tähtsaid puid – alleesid linnaruumis, pühapuid, üksikuid põlispuid, õuepuid, ent ka metsa tervikuna.
Puud ja inimesed on omavahel seotud.
Kui lugejatel on rohkem infot sedalaadi kommete kohta, siis ootan teateid ka meiliaadressil mariann@folklore.ee.
Lisalugemist: Oskar Looritsa “Eesti rahvausundi maailmavaade”, 1990; Argo Moori “Hingepuu” (1997); Ivar Paulsoni “Vana eesti rahvausk” (1997); Ants Viirese “Puud ja inimesed” (1975).
Vana aja kombed
- Kui pühapäeval kütepuid raiutakse, siis need puud ei põle hästi, ega soojenda. (Saarde)
- Seda ma olen kuuld: kui puu maha saetakse, kui nii keskelt kinni jääb, kisub kistusi, siis üteldakse, et need tulevad terava kervega ära lüia, et vanakurat tulla perset õeruma. (Juuru)
- Kui puu mahavõtmise juures latv põhjapoole kukub, ei lähe koitama. (Türi)
- Raiuja otsa ei tohi vaadata. (Paistu)
- Kui tahetakse et puu tules ei pragise, siis peab enne puu maha raiumist kerve põhjaga kolm kord puud koputama. (Rapla)
- Tahad sa teada kas palgi süda terve on, siis löö tapri põhjaga ea pauk enne raiumist vasta puud – kui mets vasta kostab, siis on palk läbi terve. (Rakvere)
Allikas: Eesti Rahvaluule Arhiiv
