Ehkki instituudi ja teadlaste tegevus on praeguseks suuresti kokku tõmmatud, ei ole aeg suutnud hävitada 1960.–1970. aastatel ehitatud ja üleliidulisi arhitektuuripreemiaid võitnud unikaalset teaduslinnakut. Need on punaste keraamiliste fassaaditellistega viimistletud teadushooned, mis on paigutatud hajali avarate haljasalade keskele, luues ainulaadse Sakule iseloomuliku hõngu.

Jürisson on olnud Saku instituudi kõige kauaaegsem direktor, 1959. aastast 1979. aastani, ning seejärel kuni oma surmani 1985. aastal direktori asetäitja.

Saku vallavanem Kuno Rooba tõdeb, et Ilmar Jürisson on Saku arendamise nimel aastakümneid hingega tööd teinud, seda nii põllumajandusteaduste edendamisel kui elukeskkonna kujundamisel.

Maakivist mälestuspink ongi rajatud vallavalitsuse initsiatiivil ja rahalisel toetusel.

“Jürisson oli tõeline Saku patrioot, nimetaksin teda Saku isandaks, sest ta on andnud nii palju jõudu ja energiat põllumajandusteaduse, asula ja selle elanike heaks,” toob esile põllumajandusdoktor Viive Rosenberg. “Talle oli tähtis, et instituudi tegevus oleks silmapaistev, mida tollel ajal veel vähetuntud meristeemmeetod kahtlemata oleks võimaldanud,” meenutab Rosenberg.

Esmaspäeval toimuval teaduspäeval arutletakse nende põllumajanduslike teadussuundade üle, mille algatajaks või innustajaks oli omal ajal Jürisson.

Põllumajandusdoktor Arvo Sirendi, kes on kuulsa teadlase juubeliks koostanud mälestusteraamatu, loetleb peamisi valdkondi, mida Jürisson põllumajandusteadlase ja -doktorina on süvitsi uurinud: need on veisekasvatuses kasutatavad söödad ja kultuurkarjamaade osatähtsus suurfarmide arengus.

Ta on üks alusepanijaid rohusöötade uurimisele Sakus.

Jürisson nimetati Helsingi ülikooli audoktoriks 1977. aastal, põllumajandusteaduslike ettekannetega esines ta Leipzigist Austraaliani.

See võib olla küll juhuslik kokkusattumus, aga just legendaarse teadlase Ilmar Jürissoni 100. sünniaastapäeva eel andis põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder Saku teadlastele teada, et Eesti Maaviljeluse Instituut on plaanis ühendada Jõgeva SAIga, nii et kahe teadusasutuse keskuseks saaks Jõgeva.

“Mina ausalt öeldes täna küll ette ei kujuta, et need inimesed, kes on oma elukoha ja tegemiste valikud teinud Saku kasuks, nüüd ümber otsustaksid ja Jõgevale läheksid. Ma kardan, et kogu selle protsessi tulemusel me kaotame päris palju täna pühendunud inimesi,” arvab Saku vallavanem Kuno Rooba.

Instituudi direktor Katrin Kotkas kinnitab, et lõplikult pole veel midagi otsustatud.

Oma eelkäijat Jürissoni nimetab ta tõeliseks peremeheks, kes pidas korda
majas.

Ega muidu poleks tema ehitatud teaduslinnak praegu nii magus amps kinnisvaraarenduseks või erinevatele asutustele.

Saku põllulappidel, karjamaadel ja muldadel on katseid tehtud aastakümneid.