Siinsed seakasvatajad on seetõttu juba kaks aastat saatnud oma rõngassabad mitte ida-, vaid lõunapiiri taha. Läti, Leedu ja Poola tapamajadesse sõitis iga neljas Eesti siga. Sealt saadeti osa lihakehasid edasi Venemaale.

“Selle aasta jaanuarist keelas Venemaa searümpade sisseveo EList. Võis tuua ainult kuumtöödeldud vorstitooteid,” räägib Laht. Kuna aga Ukraina oli lahti, veeti sinna suurtes kogustes sealiha ja sealt omakorda jõudis osa ka Venemaale.

“Praeguseks on Ukraina olukord väga keeruline ja meie Poola partnerid ütlevad, et ei julge sinna müüa,” märgib Laht. See aga tähendab, et lihale tuleb leida uued müügikohad.

Raskeks teeb asja Lahe sõnul see, et ELis toodetakse viiendiku jagu rohkem sealiha, kui seda ära tarbitakse. Osa ülejäävast kaubast jääb siseturule ringlema ja toob kaasa hinnalanguse. Seetõttu hakkavad farmerid omakorda karjasid vähendama.

Mis puudutab olukorda Eestis, siis seni on pool siin toodetud sealihast müüdud kõrgema hinnaga piiri taha ja ostetud pool siin söödud sealihast odavama hinnaga sisse.

“Aitaks see, kui Eesti tarbiks ise seda liha, mida toodame,” pakub Urmas Laht välja lahenduse. “Kui suudaksime kokku leppida, et väljaspoolt sisse ei tooks, siis oleksid kahjud farmerite jaoks väiksemad.” See tähendaks küll seda, et kasvatajad ei saaks nii kõrget hinda kui sigu eksportides, kuid oleks vähemalt koht, kuhu müüa.

Ka Tartu Agro juht Aavo Mölder kinnitab, et seoses embargoga võib tekkida probleem sigade realiseerimisega Lätti-Leetu.

Lihatoodete eksport Venemaale on sel aastal olnud väga väike. HKScan Estonia juht Teet Soorm ütles Eesti Päevalehele, et uued sanktsioonid neid otseselt ei mõjuta. HKScan Estonia alla kuuluv Tallegg pole linnuliha sinna ammu eksportinud ja Rakvere Lihakombinaadi sealiha käibest moodustab Venemaa eksport alla ühe protsendi. Vorstitoodete eksport on aga tänavuse statistika kohaselt päris kokku kuivanud.