Teraviljakasvataja: probleem pole niivõrd tööjõu puudus, kuivõrd laste töökasvatus
Maalehega rääkis Raplamaa viljakasvataja Alar Mutli.
Omal ajal on mul küll lapsed põllul käinud. Nii tuulekaera kui ka kive korjamas.
Mu enda viiest lapsest kolm on neid töid teinud, kaks nooremat enam mitte. Ja asi pole üldse selles, et nad oleksid suuremad siidikäpad kui vanemad. Aga lihtsalt enam ma tuulekaera käsitsi ei korja, kasutan selle tõrjumiseks taimekaitset.
Künnipõhine harimine on muutunud minimeerituks ja seega ka kive käsitsi korjata vähem. Aastas mõnel päeval seda tööd teeme, aga reegline kevadel. Lapsed on sel ajal koolis, seega neid me ei kasuta.
Vanasti oli kapsa- või peedipõld see, kus lapsed raha said teenida. Suuremad juba ka heina-põhku hangudes. Tänapäeval teeb kogu selle töö ära tehnika. Oma lastelegi pole õieti tööd anda. Jäänud on vaid muru niitmine, puude ladumine, natuke aiatöid.
Traktori peale on koolilastel veel vara minna. Ja sealgi on aktiivsem periood siis, kui lastel kooliaeg. Kellel on lastele suvel tööd anda, ma usun et seda ka teevad.
Ei ole need lapsed täiskasvanutest erinevad ühti, mõnest on väga palju abi. Nii noorte kui vanade seas on hoolsamaid ja ludrumaid.
Mõte, et lapsed taas koolist kartulipõllule tuua, enam ei tööta. Võib ju nostalgitseda, et küll oli tore ja miks mitte. Aga ajad on edasi läinud. Koolilaste kasutamine saagi koristusprotsessis oligi sellel ajal normaalsuseks. Ilma lasteta oleks kartul vähemalt osaliselt võtmata jäänud.
Kolmekümne aastaga on inimeste mõttemaailm muutunud. Samuti on muutunud põllumajandus - tehnoloogia on arenenud.
Kriisi tingimustes võibolla õnnestub kohapealt tööjõudu leida, aga ajapikku elu normaliseerub ja ei muutu see põllumajandus populaarsemaks. Inimesed lähevad taas tasapisi puhtamale tööle ja võõrtöölised on taas meile vajalikud.
