Põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakonna juhataja kt Ain Soome tõdes, et Kihnus on ajalooliselt kujunenud aastane väljapüük ligi 1200 tonni räime, kuid seoses riiklike kvootide vähenemisega ligi 15% alates aastast 2008 on olukord paratamatu ning rannapüügi sektoris on kvoodi vähenemist kompenseeritud traalipüügi arvelt.

Kalapüük on paljudele kihnlastele ainsaks sissetuleku allikaks ja seetõttu tuleks valitsusel kalurite tegevuse jätkamise tingimuste loomiseks ja saare omapärase kultuuriruumi säilimiseks leida väljapakutust paremaid lahendusi.

Keskkonnakomisjoni esimees Tõnis Lukas rõhutas, et Kihnu ja Manija kalurid on mandri kalameestega võrreldes erinevas olukorras, sest neil pole kalapüügivabadeks hooaegadeks kusagilt muud täiendavat tööotsa leida, mis mujal on lihtsam.

„Kui inimestel töö päris otsa saab ja perekondliku traditsiooni alusel kalapüügile pühendatud mehed peredega lahkuvad, hävineb ka omapärane saareline elulaad – ainult turismiga seda ei kompenseeri,“ ütles Lukas ja lisas: „Juurte läbilõikamine ei pruugi jääda fataalse mõjuta, see võib kujuneda kohalikul kultuuril piltlikult kõri läbilõikamiseks!“

Lukase sõnul tervitab keskkonnakomisjon põllumajandus- ja keskkonnaministeeriumi senist ettepanekut lasta Kihnu ja Manija kaluritel Liivi lahel edasi püüda ka siis, kui neil oma kvoot täis, kuid Liivi lahe üldkvoodist osa veel püüdmata. Samas toonitas komisjon, et kui juhtub, et sel aastal teostub negatiivne stsenaarium ja räime püütakse vaid esialgu lubatud 727 tonni, tuleks Kihnu ja Manija räimekvooti kehtestatuga võrreldes oluliselt tõsta.

Väikesaarte rannapüügi- ja kultuuripärandi säilimise probleemile juhtisid Riigikogu keskkonnakomisjoni tähelepanu läinud aasta detsembris saadetud kirjas Kihnu valla aukodanikud Anu Raud, Harri Jõgisalu, Ingrid Rüütel, Leino Blasen ja Mark Soosaar.

Varasemalt on keskkonnakomisjon 2012. aasta mais korraldanud Kihnul väljasõiduistungi, kus kohtuti kohalike kaluritega, et arutada samuti kalavarude majandamise küsimusi.