Esimene nuga algkoolis

Küsimuse peale, kas ta mängis lapsepõlves pigem nukkude või nugadega, Kerttu vaid turtsatab ja vastab pikemalt mõtlemata: “Autodega”. Noa, täpsemalt pussi ta siiski sai, aga pisut hiljem. “See peaks veel kuskil alles olema,” ütleb ta.

Kerttu arvab, et puidust ehitamise huvi võis tal tekkida varakult, juba siis, kui veel lasteaiaealisena koos isaga lindudele pesakaste ehitas. Puidutöö lihtsalt meeldib.

Palgist ehitada tahtjaid oli tema kursusel veel kümmekond. Vanus jäi enamikul 20 aasta kanti ja kõik ülejäänud olid mehed. Kursusekaaslased olid lahked ja abivalmis.

Palkmaja ehitamist peab Kerttu jõukohaseks ka tüdrukutele. Midagi rasket seal polnud. Raskeim oligi vast koolis ehitatud onni palkide tõstmine, kuna seal pidi seda käsitsi tegema. Seegi polnud ületamatu, kuna 20cm läbimõõduga hästi kuivanud ümarpalgid polnud mitmekesi seina tõstes rasked. Teiste töödega – puurimine, hööveldamine, freesimine, saagimine – sai Kerttu samuti hakkama. Kõige rohkem meeldib talle selles ametis põhiosa ehk majade kokkupanemine.

Kõige tüütumaks peab Kerttu tolmu. Talvisel praktikal Valgamaal palkmajade tootmise firmas Ritsu oli tööpäeva algus külm, kuid õnneks läheb see tööle hakates üle.

Lisaks majaehitusele paeluvad Kerttut muudki puutööd. Kodus teeb ta meelsasti küttepuid, lõhub halge, samuti huvitavad teda metsatööd. Kui lastaks, siis langetaks puidki, kuid seni on ta pidanud okste kokkutassimisega leppima.

Kerttu juhendaja Kaido Käis räägib, et naissoost huvilisi on ennegi käinud. “Kümne aasta jooksul kaks naist,” täpsustab ta. “Üle ühe päeva keegi vastu ei pidanud”. Tisleriamet on osutunud naistele rohkem kontimööda tööks, igal aastal lõpetab paar naist selle kursuse.

Kaido Käis on Valgas palkehitust õpetanud 2004. aastast peale. Temagi soovitas Kerttule alguses pigem tisleriks õppimist, kuid tõsise palkehituse õppimise sooviga neiut siiski ümber veenma ei hakanud. Teisedki õpetajad olid esiotsa skeptilised, kuid see arvamus muutus peagi.

Õpetaja sõnul ei olnud Kerttu oma kursusekaaslastest sugugi kehvem, pigem vastupidi − ta oli üks kolmest, kes lõpetas viitega ning sooritas kutseeksami samuti väga hästi. “Praktikakohast tuli positiivne tagasiside, sellegi sai ta viie. Öeldi, et naisterahvastel on mõnikord täpsust ja korrektsust rohkem kui meestel,” rõõmustab Käis.

Õpetaja loodab, et naisi tuleb palkehitusse juurde. Tänapäeval ei pea keegi seda ametit pelgama, sest nüüd on kõik mehhaniseeritud, toorest jõudu polegi vaja. “Vanasti käisid mehed merel ja naised pidid kõik muud tööd ära tegema, nüüd on mehed Soomes ja naised peavad jälle kõik ise ära tegema,” muigab õpetaja.

Küllap ehitaks endalegi

Varem mitme spordialaga tegelnud Kerttul praegu hobide jaoks eriti aega ei jäägi, jõuab vaid vahel sõpradega jalutama või kodukoha Tõrva Vanamõisa järves ujumas käia.

Põhiliselt kulub energia tööle firmas Combiwood OÜ ja hoopis teises ametis, politseis, poole kohaga kohustusi täites. Viimane valik pole kuigi üllatav, sest Kerttu mõlemad vanemad töötavad samas asutuses.

Tegelikult tahtiski Kerttu alguses politseinikuks õppida, kuid ei pääsenud kooli sisse, kuna ei teinud katseid ära. Palkmajaehituse õppimise plaane keegi perekonnas, ei isa, ema ega metallitööstuses töötav vend maha ei laitnud, pigem oli isal hea meel, et tütar politseinikuks ei läinud.

Nüüd on Kerttul siiski abipolitseiniku koolitus läbitud, volitused olemas ja ta käib nii patrullis kui ka väljakutsetel üle maakonna.

Kooli viitega lõpetanud Kerttu tulevikuplaanid on veel lahtised nii edasise ameti, elukoha kui ka õpingute osas. Seni Lätis, Soomes ja Venemaal käinud Kerttut välismaale elama ei ahvatle, sama jahedalt suhtub ta suurematesse linnadesse. “Tahaks kuhugi linna ja maa vahepeale, et oleks rahulik ja vaikne,” arvab ta.

Kas ehitaks ehk ka endale maja? “Kivist või palgist võiks teha küll,” ei välista Kertu võimalust.