Foto: Repro

Kes poleks kasutanud väljendit “Sind näeb sama harva kui päikesevarjutust!”. Tegelikult pole see eriti kõva sõna. Näiteks XX sajandil oli päikesevarjutusi 228 (neist täielikke 71), kuid Veenus üle Päikese ei käinud mitte kordagi.

Nii et harukorral kohatud sõbrale võiks öelda: “Sind näeb sama harva kui Veenuse transiiti!”

Lapse...lapsed näevad järgmist

Meie ajaarvamise enam kui 2000 aasta jooksul on seda seni juhtunud ainult 25 korda.

Viimati käis Veenus Päikese eest läbi kaheksa aastat tagasi – 8. juunil 2004. Järgmist korda tuleb aga oodata üle sajandi – 11. detsembrini 2117.

Kui heita pilk Veenuse transiitide tabelile mõne sajandi jooksul, torkab silma nende toimumise korrapära. Seda põhjustab Maa ja Veenuse tiirlemisperioodide kooskõla: sama ajaga, mis Maa teeb Päikese ümber 8 tiiru, teeb Veenus neid 13.

Nii käivad ka Veenuse üleminekud Päikesest kindlas rütmis iga 243 aasta tagant: nt 1518, 1761, 2004... ja 1631, 1874, 2117... Vaheaegade rida on selline: 8...105,5...8...121,5...8...105,5...8...121,5... jne aastat.

JuuniDetsember
1518 
1526 
 1631
 1639
1761 
1769 
 1874
 1882
2004 
2012 
 2117
 2125
2247 
2255 

Tänavune üleminek algab 6. juunil Eesti aja järgi kell 1.04, kui Päike meil veel ei paista, ja kestab 6 tundi 50 minutit – kuni kella 7.54.

Päike tõuseb sel hommikul Rakveres kell 4.04, Tallinnas 4.09, Paides 4.11, Tartus 4.11, Võrus 4.15, Kuressaares 4.29. Niisiis näeb Eestis seda üliharuldast sündmust enam-vähem poole pealt kuni lõpuni.

Vaatlejale on näha tillukese musta täpi liikumine üle Päikese ketta. Rohkem kui selle täpi nägemine loeb muidugi teadmine, et ükski praegu elav inimene seda enam ei näe. Kui ta just kõvasti vanemaks kui 105,5 aastat ei ela. Eks me lapse...lapsed siis vaata.

Vaatlemisel tuleb silmade kaitseks kasutada tumedat päikesefiltrit või CD-ketast. Hea vahend on keevitaja kaitsemask. Palja silmaga ei tohi Päikest vaadata – võib silmad igaveseks ära rikkuda!

Saksa teadlane Johannes Kepler (1571–1630) arvutas välja, et 1631. aastal toimub Veenuse üleminek. Ise ta seda ei näinud, küll aga vaatlesid üleminekut esimesena 1639. aastal inglased Jeremiah Horrocks ja William Crabtree.

1761 ja 1769 tehti ülemineku vaatlusi Maa eri punktidest, et võimalikult täpselt määrata Maa ja Päikese ning Veenuse ja Maa vahelist kaugust.

Vaatlusandmete põhjal arvutas Prantsuse astronoom Jérôme Lalande Päikese ja Maa vaheliseks kauguseks ehk astronoomiliseks ühikuks (aü) 153 miljonit km – tolle aja kohta väga täpne tulemus. Tegelikuks keskmiseks aü-ks on nüüd mõõdetud 149,6 miljonit km.

Üks promill pimedam

Veenuse üleminek pakub peale haruldase sündmuse põnevuse tänapäevalgi teaduslikku huvi. Eriti seoses planeetide avastamisega teiste tähtede juures. Tähe lühiajalist väikese ulatusega tumenemist püütakse seostada tema eest läbi liikuva tumeda kehaga.

Veenuse läbimõõt on 1/115 Päikese läbimõõdust, tema ketta pindala 1/13 000 päikeseketta pindalast, Maalt vaadates vastavalt 1/33 ja 1/1000. Nii et kui Veenus kolmapäeva hommikul Päikese eest läbi kulgeb, peaks meil valgust 1 promill vähem olema.

Paljudele rahvastele, ka eestlastele on ta tuntud kui Eha- ja/või Koidutäht. Ehatähest Koidutäheks ta kolmapäeva hommikul lähebki.

Kõike seda saab jälgida ka veebist http://venustransit.nasa.gov/transitofvenus/