2016. aastal näeme esimesi turu taastumise märke. Sealiha hinnad on tõusnud alates kevadest, samuti on hakanud tõusma toorpiima kokkuostuhinnad. Oleme avatud turul, mille lahutamatuks osaks on turukõikumised. Seepärast on kätte jõudmas aeg kriisist järelduste tegemiseks, et olla paremini valmis järgmiseks kriisiks.

Vabaduse andmisega on põllumajandussektorile antud sarnastele muudele ettevõtlussektoritele vastutus tehtavate tootmisotsuste eest.

Toota tuleb vastavalt nõudlusele

Praegune kriis põllumajandussektoris on pannud proovile Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika kümne aasta tagustele reformidele rajatud lootused. Toona seati eesmärgiks suurendada põllumehe vabadust toota ilma tootmispiirangute ja kvootideta vastavalt turunõudlusele, mitte üksnes toetuste saamiseks. Sellega kaasneb, et maailmaturu hinnad oma volatiilsuses tulevad otse koduturule ilma kaitsemeetmete – imporditollide ja eksporditoetusteta.

Iga vabadusega kaasnevad ka vastutus ja riskid. Kas ja kui palju tajutakse, et koos vabadusega toota vastavalt turu nõudlusele, kus toetused ei sõltu enam tootmissuunast ja -piirangutest, on tegelikult paigast nihkunud ka tasakaal turu eri osapoolte vahel?

Vabaduse andmisega on põllumajandussektorile antud sarnastele muudele ettevõtlussektoritele vastutus tehtavate tootmisotsuste eest.

Toetused on kaheteist aastaga kasvanud

Praeguses põllumajanduspoliitika diskussioonis takerdume liiga tihti toetustesse. Alates Euroopa Liiduga liitumisest on toetused meie põllumajandussektorile kasvanud mitu korda. See on fakt. Ja see ei ole seotud ainult Euroopa Liidu vahendite suurenemisega.

Oleme selle aja jooksul panustanud nii eri programmide riigipoolse osaluse kui ka siseriiklike toetuste näol. Maksumaksja on raskes olukorras panustanud põllumajandusse erakorralise abi maksmisega, näiteks 2017. aasta alguseski makstakse turuoludega kohanemiseks erakorralist toetust üle 15 miljoni euro eest.

Samas peaks põllumajanduses, nagu igas teiseski majandusharus, peamine sissetulek tulema turult. Toetused peavad olema fokuseeritud ja suunatud selgepiirilise eesmärgi saavutamiseks. Näiteks raskustesse sattunud sektorile olukorraga kohanemiseks. See aga ei saa mingil juhul jääda asendama või katma pikaajalist müügitulu vähenemist.

Peamine sissetulek tulgu turult

Kuhu siis raha kaob, kas küsimus on toetustes või turuhindades?

Kuigi osa sissetulekute vähenemisest tuli läbi hindade välisturgudel, siis suur osa sellest tuli põllumajandussektorile ka siseturult, mis on traditsiooniliselt olnud hinnastabiilsuse kandja.

See on tingitud sellest, et viimased kümmekond aastat on meie põllumajandustootja investeerimisjõud olnud suunatud tootmise suurendamisele ja moderniseerimisele. Arvestades tühimikku põllumajandusse tehtud investeeringutes 1990ndatel, on see ka igati mõistetav.

Samas oleme praeguses olukorras paljuski seetõttu, et selle kõrval ei ole me tähelepanu pööranud aktiivsele müügi- ja turustustööle. See on lühinägelik olukorras, kus toodame näiteks toorpiima kaks korda enam, kui me ise ära tarbime. Eksport ja müük on sel juhul ainus lahendus.

Me oleme nüüdseks väga eeskujulikud ja head tootjad. Nii mitmegi näitaja poolest Euroopas eesrinnas. Nüüd tuleb astuda järgmine samm. Ja seda sammu ei saa põllumajandustootja eest ära teha riik. Riik saab pakkuda selleks keskkonna ning toetuste kaudu teatud stabiilsuse ja võimaluse arengutõukeks. Riik on valmis põllumajandustootjat läbi toetuste aitama selle sammu tegemisel.

See samm, mille põllumajandustootja oma arengus ja mõtteviisis peab tegema, on see, kuidas tuua turult ära raha tasemel, mis on piisav jätkusuutlikuks tootmiseks pikemas perspektiivis.

Tulevikuväljakutse: kuidas kohaneda hüplike turgudega

Põllumeest mõjutavad väga arengud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika tuleviku osas. Kindlasti ei saa üle ega ümber toetustest ja nõudest viia Eesti põllumehele makstavad toetused Euroopa Liidu keskmisega võrreldavale tasemele, kuid see pole ainus lahendus. Seda enam et ühise põllumajanduspoliitika eelarve on Euroopa Liidu muude väljakutsete tõttu järjest suurema surve all.

Üha enam muutuvad ka avalikkuse ootused põllumajandusele. Avalikkus on kergema süda­mega valmis panustama põllumajandussektorisse, kui ta saab vastu puhtama keskkonna ning ohutuma ja tervislikuma toidu. Järjest kriitilisemalt nõutakse seejuures reaalseid tulemusi keskkonnakaitsel. Suundumine turule ja tootmisotsuste vabadusele on tulnud selleks, et jääda – on selge, et ei tule tagasipöördumist ÜPP minevikuraamistikku reguleeritud hindade ja eks­pordi­toetuste juurde.

Võtmesõnad tulevikupoliitikas saavad olema kaasaaitamine volatiilse turuga kohanemiseks, toote- ja turuarendus, innovatsioon, terviklike tarneahelate väljaarendamisele kaasa­aitamine ja alternatiivsed rakendusmehhanismid (riskijuhtimine ja finantsinstrumendid) senistele toetusmeetmetele.

Need väljakutsed nõuavad efektiivseks toimimiseks senisest palju tõhusamat koostööd nii toidusektoris kui ka avalikus sektoris. Lihtsaid lahendusi siin pole ja peame paljuski muutma oma seniseid arusaamisi ning nägema toidutootmist terviksüsteemis. Põllumajandus on jätkuvalt võimalusterohke valdkond. Küsimus on selles, kuidas me eri ressurssidest läbi tarneahelate kuni lõpptarbijani jõudmise maksimaalse väärtuse loome ja kuidas põllumajandustootja sellest võimalikult suure kasu saab.

Põllumehe töö paremini pildile

Aasta põllumehe valimine on väga kena traditsioon, mis aitab põllumajandustootjat ja tema suurt tööd pildile tuua ning ühiskonnale selgitada. Samas peaksime rohkem tunnustama kõiki põllumehi, kes on teinud midagi, mis aitab uues avatud turgude ja põllumajanduspoliitika reaalsuses paremini toime tulla.

Üks meie piimatootja, kes hakkas oma piima ise väärindama, ütles mõni aeg tagasi selle otsuse selgitamisel, et ta on juba väga mitmes piimasektori kriisis olnud ja edaspidi tema enam nendes kriisides ei osale. See on parim näide sellest, kuidas igast kriisist saab midagi õppida ja iga kriis pakub millekski ka võimaluse.

Ma loodan, et õpime kõik sellest kriisist. Usun, et meie otsused riigi poolt põllumajanduspoliitikat suunates ja põllumajandustootja poolt oma investeerimisotsuseid tehes lähtuvad juba praegu sellest, et kuigi igale kriisile järgneb tõus, siis kindlasti ei ole see viimane kriis ja järgmiseks kriisiks peame valmistuma juba täna.