Otsetoetused Euroopa Liidu liikmesriikides

Põllumajandusega tegelejatele õiglase sissetuleku tagamine on üks EL-i aluslepingutesse sisse kirjutatud ÜPP eesmärkidest tootlikkuse suurendamise, turgude stabiliseerimise ning toiduvarude ja mõistlike tarbijahindade tagamise kõrval.

Otsetoetustel on lisaks sissetulekute tagamisele ka mitu muud, täiendavat funktsiooni, näiteks riskide maandamine. Võime üksnes ette kujutada, millised oleks viimastel aastatel olnud põllumajandussektorit tabanud kriisi mõjud, kui ei oleks olnud otsetoetusi, mis andsid põllumehele püsiva sissetuleku ja aitasid keerulise aja üle elada.

Ajaloolistel põhjustel on otsetoetused Euroopa Liidus riigiti praegu väga erineval tasemel. Seetõttu on Eesti ja mitu teist liikmesriiki, kus need on alla EL-i keskmise, seisnud selle eest, et otsetoetused oleks võrdsemad. Mõni nädal tagasi allkirjastasid Balti riigid Poolaga ühisdeklaratsiooni, milles kutsusime Euroopa Komisjoni ja teisi liikmesriike üles otsetoetuste võrdsustamise protsessi lõpule viima.

Teame kõik ütlust, et oma särk on ihule ikka kõige ligemal, seetõttu kasutan selle teema näitlikustamiseks just Eesti otsetoetuste taset. Käesoleva perioodi (2014–2020) keskmisena saab Eesti põllumees otsetoetusi 136 eurot hektari kohta (arvestades 2013. aasta kasutuses oleva põllumajandusmaa pinda).

Samal ajal saab tema ametivend Euroopast keskmiselt ligikaudu 240 eurot hektari kohta. Arvestades, et meil on põllumajandusmaad ligikaudu miljon hektarit, saab igaüks lihtsa matemaatilise tehtega arvutada, kui palju meie põllumajandussektor saaks sissetulekutoetust erinevate toetustasemete korral.

Samas tuleb arvestada, et see on ainult mündi üks külg. Kui võrdleme, kui palju me saame maaelu toetusi hektari kohta, siis on seda rohkem kui EL-is keskmiselt – Eestis on see näitaja 123 eurot, EL-is 81 eurot.

Ja kui vaadata toetuste taset erinevate põllumajandust iseloomustavate näitajate puhul, olgu selleks tööjõu ühik või toodang, küündivad meie näitajad samuti üle Euroopa Liidu keskmise. Need on argumendid, millega peame otsetoetuste võrdsustamise aruteludes samuti arvestama.

EL otsetoetused 2014-2020

Nõukogu vs eesistuja järeldused

Bulgaaria soovis oma eesistumise ajal jõuda ÜPP tuleviku teatise asjus nõukogu järelduste vastuvõtmiseni. Järelduste teksti arutati märtsikuus mitmel korral põllumajanduse erikomitees ja kokkulepet üritati saavutada veel eelmise nädala põllumajanduse ja kalanduse nõukogus. Liikmesriikide vahel tekitas enim vaidlusi just otsetoetuste võrdsustamise vajaduse mainimine järelduste tekstis. Selles küsimuses oli kaks vastasleeri – ühel pool Balti riigid ja Poola ning teisel pool kõrgemate otsetoetuste tasemetega liikmesriikide esindajad, kes seisavad otsetoetuste võrdsustamise vastu, põhjendades seda tootmisele ja tootmise sisenditele tehtavate kulude erinevusega.

Bulgaaria tegi järelduste asjus küll väga head tööd, aga kuna otsetoetuste võrdsustamise küsimuses oli vastuseis niivõrd suur, siis kõiki pooli rahuldavas tekstis kokku leppida ei õnnestunud. Nõukogu järelduste vastuvõtmiseks on vaja ühehäälsust, mida antud juhul saavutada ei olnud võimalik. Eesistuja oli valmis otsetoetuste võrdsustamise teemal järeldustesse sisse kirjutama, et liikmesriikidel on selles küsimuses erinevad seisukohad ning selle küsimuse arutamisega tuleb jätkata eelarveläbirääkimistel.

Balti riigid ja Poola ei olnud valmis heaks kiitma teksti, kus otsetoetuste võrdsustamise suunda välja ei öelda. Selle tulemusel võeti järeldused vastu eesistuja järeldustena.

Kuidas edasi?

Oluline on kogu selle protsessi juures silmas pidada, et otsetoetuste võrdsustamist puudutavaid otsuseid ei võta vastu Euroopa Liidu põllumajandusministrid. Tegemist on Euroopa Liidu eelarveküsimusega, mida arutavad Euroopa Ülemkogus EL-i riigi- ja valitsusjuhid. Arutelud EL-i eelarve üle algavad alles maikuus, seega praegu ei ole otsetoetuste võrdsustamise asjus midagi ära otsustatud. ÜPP tuleviku järelduste roll, mis võeti nüüd vastu eesistuja järeldustena, on anda suunised eelarveläbirääkimisteks, aga ka Euroopa Komisjoni juunis esitatavatele ÜPP õigusaktide eelnõudele.

Kuigi see blogipostitus keskendus sarnaselt EL-i põllumajandusministrite arutelule ühele kõige vastuolulisemale küsimusele, siis on Euroopa Komisjoni teatises väga palju häid ja tulevikku vaatavaid muutusi. Need puudutavad nii liikmesriikidele suurema otsustusõiguse andmist ÜPP elluviimisel, riskijuhtimist, finantsinstrumente, keskkonna- ja kliimavaldkonda kui ka suurema tähelepanu pööramist teadus- ja arendustegevusele ning uutele tehnoloogiatele. Kõigist nendest teemadest aga juba järgmistes blogipostitustes.

27. märtsi Vikerraadio Reporteritunnis arutlesid Euroopa Parlamendi saadik Ivari Padar, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus, Eestimaa Talupidajate Keskliidu tegevjuht Kerli Ats ja maaeluministeeriumi põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler Marko Gorban selle üle, milline võiks olla tuleviku põllumajanduspoliitika mudel – miks on toetusi vaja ja mis juhtub, kui need ära kaotada, mis ootab ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) eelarvet, millised alternatiivid on senisele toetuspoliitikale, kuidas saaks põllumajandus muutuda senisest turupõhisemaks ning millised on võimalused otsetoetuste võrdsustamiseks.

Allikas: Maablogi