Margus Muld

„Väätsa farmis on haiged lehmad mitmekordselt märgistatud. Esiteks on neil spetsiaalne jalavõru, teiseks on nende udarad värvitud punaseks, et keegi ka kogemata ei paneks haigele lehmale masinat külge. Kolmandaks on lüpsikeeld kantud arvutisse, mis tähendab, et kui lüpsimasin lehmale siiski külge panna, siis tunneb tarkvara haige lehma ära ja lüpsimasin ei käivitu,“ rääkis Muld.

„Arvuti salvestab iga lehma piimakoguse igal lüpsil ja kui lehm annab vähem piima kui tavaliselt, siis saab haiguse kahtlusega looma eraldada automaatsete väravate kaudu eraldi aedikusse ning lehmaga tegeleb edasi veterinaar,“ kinnitas Muld.

Kuna lehmad vajavad siiski lüpsi, siis lüpstakse ravimeid saavaid ja keeluajal olevaid loomi pärast seda, kui müügiks minev piim on juba mahutites. „Nii seadmed kui ka kõik mahutid pestakse iga lüpsmise järel automaatselt, mis tagab, et haigete lehmade piim ei puutu mingil moel müügile mineva piimaga kokku,“ lisas ta.

Tema sõnul võivad piima kvaliteedi tagamiseks kasutatavad seadmed ja regulatsioonid olla farmides erinevad, kuid võimalus, et antibiootikumide või muude ravimipreparaatide jäägid võiksid jõuda poepiima, on igal juhul praktiliselt olematu.

„Piima testitakse nii farmis, piimaautosse tankimisel ja tööstusesse jõudes nii mitmel korral, et jäägid lihtsalt ei saa jääda märkamatuks,“ sõnas ta.