Väikese sabaga Herman otsib maakodu, koos pererahva ja pudulojustega
Herman on eriline kass ja vajab seetõttu ka erilist kodu ning eriti hoolivat pererahvast, keda oma suure südamega armastada.
Mis temaga 2011. aasta lõpus Tabasalu tänavatel juhtus, seda hoiupaiga töötajad ei tea, aga juhtunud trauma, mis viis lõpuks saba amputeerimiseni, vigastas ka kassi põielihaseid. Sellest ajast alates jätab Herman endast aeg-ajalt maha pissiloigukesi. Vahel põrandale, vahel padjale.
"Aga on ka päris puhtaid päevi, isegi nädalaid," ütlevad tema praegused hooldajad. "Liivakastis käib ta kohusetundlikult, kuid õnnetusi juhtub vahel sellest hoolimata. Kassijaamas me koristame natuke rohkem, katame padjad katetega ja keegi ei kirtsuta nina, aga ikka ja jälle mõtleme unistavalt - kas on olemas pererahvast, kes Hermani heaks sedasama teeks?"
Miks Hermanit armastada? Tal on ridamisi toredaid iseloomuomadusi ja oskusi. Herman oskab tunnelsukeldumist, kratsika-akrobaatikat, nii jalgpalli kui kiireid sprinte, jumaldab pappkarpide hekseldamast ja peab lugu maitsvast konservist.
Herman on sülekass. "Kui jaamakorraldaja - nii kutsume me hoiupaiga töötajaid - hetkeks istub, on ta hopsti kohal, sirutab oma käpad õlani ja pahandab natuke, kui sa tahad püsti tõusta."
Hoiupaiga töötajatel on hea meel, et Herman saab elada turvalises kassijaamas, kus on soe tuba ja täis toidukausid, kassid-kamraadid ja igapäevased hellusehetked jaamakorraldajatega. Aga neid teeb kurvaks, kui nad näevad Hermanit mõtlikult ja igatsevalt aknalaual istumas. "Me tahaksime, et ta saaks näha enamat kui aknatagust hoovi ja aina lahkuvaid inimesi, kes teda kaasa ei võta," ütlevad nad.
Sestap otsitaksegi erilisele Hermanile erilist kodu, kus tema eripärasse suhtutaks mõistvalt, kus ta saaks igal aastaajal peavarju mõnes soojas, tingimata soojas (kõrval)ruumis. Ideaalne kodu oleks Hermanile näiteks üks väikese sooja laudaga maakodu.
"Keegi ikka maal veel ühte-kahte lehma ja seapõrsast või kümmetkonda lammast peab, sellised laudad ei saa ju olla maapealt täiesti kadunud …," mõtiskleb vabatahtlikuna kassijaama tegemistes kaasa lööv Mari Peterson ning lubab, et kui selline kodu leitakse, on ta nõus Hermani ise kas või teise Eesti otsa ära viima.
"Me ei otsi lihtsalt võimalust Herman ära anda, me otsime talle tema elu võimalust!"
Umbes nelja-aastase Hermani tervis on kontrollitud, ta on kastreeritud, kiibistatud, vaktsineeritud. Kassijaam on valmis ka juba päriskodus oleva Hermaniga vajadusel tervisekontrollis käima.
Hea Maaleht.ee lugeja, kui sa tunned, et sinu või mõne su sõbra-tuttava-sugulase kodu on erilisele Hermanile sobiv, võta ühendust Kelmiküla Kassijaamaga (e-post info@kassijaam.eu, tel 56679267).
