Kuusalu vallas Uuri külas Iisaka talu karjamaadel nosivad uted, karjatamiskohad on piiratud nii arhailise roigasaia kui kiviaiaga. Põhja-Eestile iseloomulikult on kandilised kiviklibud üksteise peale sirgesse ritta surutud – on ju siitkandi maastik eelkõige paene ja kivine.

Iisaka talu pere karjatab lambaid Lahemaa Rahvuspargi loopealsetel aladel.

“See on väga tähtis, et suudame lammastega neid poollooduslikke kooslusi, loopealseid säilitada, et nad ei võsastuks,” räägib peremees.

Talvel oli tal tööd palju – raius 7 ha loopealseid alasid kadakatest hõredamaks, et lammastel oleks rohkem nosimist. “Tööd oli kõvasti, tegime väga tõhusat harvendust. Kui varem oli lammastel sellises kadarbikus süüa vaid paariks nädalaks, siis nüüd on nendel hõredamatel aladel karjatamisperiood neli korda pikem,” on Veersalu rahul.

Tunnustatud tõukari

Iisaka talus kasvatatakse ainult eesti mustapealisi lambaid. Talu on karja aretanud puhtatõuliseks kümmekond aastat. 2010. aastal omistati tõukarjale Eesti parima aretuskarja tiitel. Nüüd on peremehe hooleks see, et tema uted-jäärad jõuaksid teiste kasvatajate karjadesse tõugu parandama.

“Ma ei müü oma loomi lihaks, vaid aretuseks, mulle on tõulammaste kasvatamine missioon. Kohe kui lambakasvatusega alustasime, tahtsime minna sügavuti, et aretada välja tõukari, mitte tootmiskari,” selgitab peremees.

Väino tuli koos abikaasa Marega oma kunagisse isatallu Uuri külla elama paarkümmend aastat tagasi. Senine majapidamine oli pärast Väino isa surma mitu aastat tühjalt seisnud, nii et korda tuli teha ka hooned. Nüüd on ehitatud uued taluhooned, õues on eraldi ruumis käsitöö väljapanek ja loopealsetel nosib tõukari.

“Algul pidasime nelja lehma, olid lambad ja sead, aga kuna oleme naisega kõvad rahvatantsijad, pidime leidma kesktee, et saaksime oma hobidega tegelda, ringreisidel käia ja ühtaegu pidada selliseid loomi, kes ei paneks meid iga päev kinni – nii me lammaste juurde jõudsimegi,” räägib peremees.

Pere ostis korraliku algmaterjali ja kari on pikkamööda kasvanud. Nüüd on Iisaka talu müünud Eesti Lambakasvatajate Seltsi vahendusel oma jäärasid ja uttessid nii Türki kui Lätti, samuti Eesti karjadesse elusloomadena. Lihaks lähevad vaid vanad jäärad ja praakloomad.

“Praegu on nõudmist lammaste järele küll, viimasel ajal tunnevad meie uttede-jäärade vastu huvi lätlased. Nad käisid Kurgjal lambakasvatuspäeval ja jäid Eesti lambakasvatuse tasemega väga rahule,” selgitab Veersalu. Nii soovisidki lätlased osta tänavu Eestist 1000–2000 utte, samuti jäärasid.

Ka Iisaka karjast on osa uttesid-jäärasid Lätti müüdud ja peremees soovibki oma loomi müüa vaid elusalt teiste karjade täienduseks.

Kui saarte lambakasvatajad kurdavad rangete normide üle, et nad ei suuda poollooduslikke karjamaid kuidagi nõuetekohaselt puhtaks teha, siis Veersalul sellist muret ei ole.

“Mõni aasta tagasi olid nõuded hoopis rangemad,” räägib Põhja-Eesti lambakasvataja. Ta lisab, et tema loopealsetel aladel on juba näha, et loomad on seda püganud ja midagi üle jõu käivat siin pole.

Väino ja Mare on üles kasvatanud viis last. Lapsed on kõik täiskasvanud ja suviti saab siin taluõues kokku juba kaheksa lapselast. Osa selle suure pere liikmetest elab lähinaabruses oma peredega ja tütred on emale kõvad abilised käsitöö meisterdamises.

Vill ja nahad käsitööks

“Kõik, mis lambakasvatusest tuleb, läheb oma talus ümbertöötamisele,” rõhutab Väino Veersalu. Tema abikaasa on suur käsitööhuviline ja sellesse tegevusse on haaratud pea kogu pere.

Kui lambad on pügatud, läheb naistel villapesuks, pestud vill vahetatakse Raasiku villavabrikus lõngaks, nahad lastakse parkida Jõgeva nahavabrikus. Siis hakkab osavate näppudega talu naisepere villast vaipu ja patju valmistama, lõngast kootakse sokke, salle, kindaid, lisaks tehakse müügiks ka kaltsuvaipu. Talu käsitöötuba on uhketest toodetest kirju ja rikkalik kui hoolsa peretütre veimevakk.

“Vanem tütar Ulla koob kindaid ja sokke, kuhu mina teen tikandi peale. Noorem tütar Liis teeb villatekke, samuti vilditud salle ja mänguasju,” kiidab Mare. Ta lisab, et nende pere koob ka mitme maakonna vöökirjadega sokke ja neid ostetakse päris hästi. Iisaka talu käsitöötooted on alaliselt müügil ka Kuusalus, kus pere peab oma käsitööpoodi. Toodetega kaubeldakse veel laatadel, kaltsuvaipu saab osta pealinna vaibapoodidest.

Kuna see Põhja-Eesti piirkond on rikkalik nii hiiemetsade, lohukivide kui kivikalmete poolest, on pererahvas tutvustanud suviti turistidele ka piirkonna muistset eluolu.

“Poeg Priidu liigub talu ülevõtmise suunas. Ta oskab teha kiviaedu ja puutööd. Tütred teevad käsitööd, ehkki vahepeal vaatasin, et üks tütar kaob linna. Nüüd on temagi villausku tagasi pöördunud,” muheleb pereisa.



KANDIDAAT

VÄINO VEERSALU

Iisaka Lamba­kasvatus- ja Käsitöötalu

- Kuusalu vald, Harjumaa.

- Lambakasvatus.

- Eesti mustapealise lamba aretuskari. Ligi 90 tõukarja utte, kuni 10 tõujäära.

- Tõuuttede ja -jäärade müük.

- Maad omandis 42,5 ha.

- Poollooduslike koosluste hooldamine Lahemaa Rahvuspargis.

- Lambavillatooted (kindad-sokid, villapadjad ja -tekid, lambanahad).

- Villatoodete müük Tallinna poodides ning laatadel, pere peab Kuusalus oma käsitööpoodi.



Konkurss

“Aasta põllumees”

- “Aasta põllumehe” konkursil on viimasel ajal esindatud olnud ka lambakasvatus. 2011. aastal osales konkursil Harjumaa lambakasvataja Tiit Kaivo Sireli talust, mullu konkureeris tiitlile Saaremaa suurim lambakasvataja Koit Kull Saaremaa Ökoküla ASist. Varem on konkursi nominentide ritta tõusnud mahelambakasvataja Mart Uibokand Võrumaalt.

- Lisaks on aastate jooksul konkursil osalenud mitmed sellised põllumehed, kes muude tegevuste kõrval peavad ka lambaid. Näiteks peetakse lambaid 2010. aastal parimaks lihaveisekasvatajaks tunnistatud Margus Keldo Tsura Talu OÜs. Keldo on samuti “Aasta põllumehe” konkursi nominent.



KOMMENTAAR

KÜLLI VIKAT

Eesti Lambakasvatajate Seltsi tegevjuht

Iisaka lambakasvatustalu peremees Väino Veersalu on Eesti Lambakasvatajate Seltsi liige, samuti jõudluskontrolli liige ja tema lambad on hinnatud aretuskarja staatuse vääriliseks. Väino ja Mare Veersalu on aastate jooksul kõvasti edasi arenenud, nad on õppinud, arutlenud ja oma karja täiendusi teinud, nii et nende kari on oluliselt paranenud.

Olen näinud selle karja arengut just aretuse osas. Siin on arvesse võetud ka lambakasvatajate seltsi soovitusi ja talu peremees on kasutanud õigeid ristamisskeeme, nii et tulemused on vilja kandnud. Lisaks tehakse ka käsitööd ja pere suudab ennast ise ära majandada. Oma igapäeva-
tegemistes on Väino Veersalu väga järjekindel
ja töökas.