Foto: Sven Arbet

Selleks et lehm kasvaks terve ja toodanguvõimeline, tuleb vasikat nõuetekohaselt pidada ja sööta. Vasikaid ja mullikaid tuleb kasvatada nii, et nad saavutaksid esimeseks tiinestumiseks 55% (holsteini tõug 390–400 kg), esimeseks poegimiseks 82% (550–560 kg) ja teiseks poegimiseks 92% täiskasvanud lehma eluskaalust.

Uurimused on näidanud, et piimavasikas on võimeline juurde kasvama eriti kõrge söötmistaseme juures kuni 1,5 kg päevas.

Sündimisel on vasikal piimanäärmetest rudimendid. Sünnist kuni kolmanda elukuuni kasvavad näärmed sarnaselt keha kasvuga. Kuid umbes kolmandast elukuust hakkavad piimanäärmed kiiremini arenema. Vahetult enne esimest inda hakkab kasvama udara alveolaarne näärmekude. See kasvab kiiremini kui teised organismi koed. Intensiivne udara kasv kestab mõne innatsükli, kuni seemenduseni areneb udar jälle isomeetriliselt.

Piimanäärmete arenemine

Söötmise tase ja looma juurdekasv enne puberteeti avaldavad piimanäärmete arenemisele ja esmaspoegija piimatoodangule suurt mõju. Alatoitumine enne puberteeti vähendab pärastist piimatoodangut. Mullikate liiga suur juurdekasv enne puberteeti võib aga anda negatiivse toime piimanäärmete arengule ja järgnevale piimaproduktsioonile.

Piimanäärmete koe mass sõltub kasvuhormoonide toimest ja on negatiivses korrelatsioonis piimanäärmete rasvkoega. Kiirendatud kasv ja tugev söötmine soodustavad rasva kogunemist piimanäärmetes, see aga vähendab edaspidist piimatoodangut.

Lähtudes eeltoodust, peetakse enne puberteeti soovitud juurdekasvuks holsteini tõugu loomadel keskmiselt 900 g ööpäevas. Puberteet saabub ca 10kuuselt, kehakaaluga ca 275 kg.

Sel perioodil peaks proteiinivajaduse täitma 100%. Esmane poegimine peaks toimuma 24kuuselt, kusjuures lehma kehakaal peaks olema pärast poegimist 560 kg. Sellise tulemuse saavutamiseks on vaja vasikaid ja mullikaid õigesti sööta.

Vasika maod

Vasika söötmisel tuleb lähtuda tema seedefüsioloogiast, arvestada magude arengut. Kuna magudes toimuvad looma kasvades väga suured muutused, tuleb arvestada toitainete omastamist ja nende mõju looma arengule ning tervisele.

Vastsündinud vasikal funktsioneerib ainult libedik, eesmaod (vats, võrkmik ja kiidekas) on aga välja arenemata. Vasika liitmao maht on üksnes paar liitrit, millest vats moodustab 25%. Libedik on oma ehituselt ja talitluselt hästi arenenud ja täidab umbes kaks kolmandikku mao kogumahutavusest (täiskasvanud veisel on see näitaja ainult kümnendik). Täiskasvanud looma liitmao maht on ca 204 liitrit, millest vatsa maht on 160, kiidekal 15, võrkmikul 10 ja libedikul 19 liitrit.

Vasika vatsa sein on sile ja õhuke, hatud ja epiteel veel kujunemata ning maht väike. Vastsündinul puudub passiivne immuunsus patogeensete mikroobide suhtes. Seetõttu sõltub vasika vastupanu haigustele sellest, kui kiiresti ta saab ternespiimaga immuunglobuliine ja kui ruttu need imenduvad.

Vasika eesmagude, eriti vatsa mahtu, lihaskonda ja epiteeli, aga ka hattude arengut ning mikrofloora teket ja kujunemist saab oluliselt muuta söötmisega.

Kuivsöötade varajane andmine (esimese elunädala lõpust) mõjutab oluliselt eesmagude, eriti vatsa funktsioonide kujunemist, stimuleerides vatsa mikroobide paljunemist ja mikrobiaalse seede lõpp-produktide (lenduvate rasvhapete) tootmist.

Hatud on vajalikud lenduvate rasvhapete absorbeerimiseks ja kasutamiseks. Need suurendavad imendumispinda ja tõhustavad toitainete seedimist.

Vasika jõusööda (starteri) keemilised omadused ja koostis soodustavad vatsa kiiret väljaarenemist, sobiva kooslusega mikrofloora tekkimist, vatsa epiteelkoe arengut ja absorbeerimisvõimet.

Koresööt (hein) on kiurikas, mahukam ja toimib eeskätt vatsaseina mehhaanilise ärritajana, suurendades vatsa ja võrkmiku mahtu ning soodustades lihaskonna väljakujunemist.

Starter ja vesi

Starter (ka müsli) peaks olema alates esimesest elunädalast ad libitum vasikal kättesaadav, samuti ka puhas joogivesi. Joogivesi, mille temperatuur ei tohi olla alla 10 ºC, peab olema vabalt kättesaadav. Seda võib anda ka käest pärast piima või piimaasendaja jootmist eraldi.

Vasikad, kes ei saa piimasöödale lisaks vett, söövad esimese nelja nädala jooksul umbes 30% vähem startersööta ja võtavad kaalus kuni 40% vähem juurde võrreldes vasikatega, kes saavad joogivett vabalt. Kui vasikas saab ebapiisavalt vett, aeglustub starterisööda fermenteerumine arenevas vatsas, mille tulemusena aeglustub vatsa limaskestade areng ja lükkub edasi aeg, kui vasikas hakkab omastama koresööta, samuti kulub rohkem aega vasika võõrutusküpseks saamiseni.

Temperatuur ja energia

Vasikate söötmisel tuleb arvestada ka kasvukoha klimaatilisi tingimusi. Näiteks külmas kliimas, alla –10 ºC õhutemperatuuri juures vajab vasikas oma eluvajaduste rahuldamiseks ca 50% enam energiat kui pidamistingimustes, kus on temperatuur 15–25 ºC.

Kui kolmenädalane vasikas vajab 20 ºC juures elamiseks 7,26 MJ energiat päevas, siis –30 ºC juures juba 17,02 MJ päevas. Kuni kolme nädala vanuste vasikate puhul loetakse kriitiliseks õhutemperatuuri, mis jääb väljapoole vahemikku 15–25 ºC. Vanemate kui kolme nädala vanuste puhul arvestatakse kriitiliseks temperatuuriks madalamat kui –10 ºC. Väljaspool nimetatud temperatuure võib loomulikult vasikaid pidada, kuid sellisel juhul tuleb söötmisel arvestada suurema energiavajadusega.

Esimesel elukuul ei omasta vasikas efektiivselt taimset proteiini, seetõttu tuleb talle sööta piima või selle asendajat, mis sisaldaks vähemalt 25–30% kaseiini. Täispiima kuiv-aines on 28–30% valku.

Vasikatele soovitatakse joota täispiima või selle asendajat 10% kehamassist päevas. Vasika võib piimasöödast täielikult võõrutada, kui ta on võimeline ära sööma 2 kg jõusööta.

Kui vasikaid peetakse laudas ja lauda klimaatilised tingimused vastavad normidele, ei ole vaja söötmist energiavajaduse eesmärgil suurendada.

Ainete vajadus

Lehmvasika ja mullika üleskasvatamisel on kaks kriitilist perioodi: esimene vanuses 3–10 kuud, kui ei tohi üle sööta, ja teine vanuses 14–23 kuud, mille jooksul ei tohi tiinet mullikat alasööta. Paras kasv enne suguküpseks saamist ja tiine mullika tasakaalustatud söötmine tagavad õige esmase poegimise aja ning hea piimatoodangu. Suurtel tõugudel loetakse parimaks maksimaalseks juurdekasvuks sünnist kuni puberteedini keskmiselt 900 g ja väiksematel tõugudel 700 g ööpäevas.

Vasikate söötmise korraldamisel tuleb arvestada ka nende mine-
raalainete ja vitamiinide vajadust. Need normid on teada, kuid viimasel ajal liialdatakse mõnel pool seleeniga. Kui seleeni normiks sööda kuivaine 1 kg kohta päevas on 0,03–0,1 mg, siis olen kohanud vasikate söötmist, mille puhul ületati see norm kolmekordselt.