Foto: Karin Kaljuläte

Aastaid on loomakasvatuse kõrvalsaaduseks olnud tahesõnnik, mille saamiseks tuli esmalt lauta vedada allapanu, et see seoks loomade tahked ja vedelad väljaheited (kuivainet vähemalt 17%) ning siis see laudast uuesti välja vedada. Niisugune tehnoloogia on töömahukas, sest vedude osatähtsus on suur. 

Tänapäeval veise- ja seakasvatuses allapanu ei kasutata, või kui, siis vaid loomade magamisasemetel. Tulemuseks on pastataolise konsistentsiga nn poolvedel sõnnik (kuivainet 8–14%).

Kui väljaheited eemaldatakse vähese veega, tekib vedelsõnnik, mis sisaldab 5–8% kuivainet. Kui aga vett kasutatakse rohkesti (peamiselt sigalates), saadakse vedelsõnnik, mille kuiv­ainesisaldus on alla 5%. Saadud sõnnik sarnaneb rohkem reoveega. Seetõttu nimetatakse seda sageli ka lägaks. 

Hinnanguliselt tekib Eestis aastas üle 2,5 miljoni tonni vedelsõnnikut. See on väga oluline kohalik väetis, sest selles on suurel hulgal taimedele vajalikke toitaineid. Analüüsid on näidanud, et keskmiselt on veiste vedelsõnnikus kuivainet 7%. Ühes kuupmeetris on lämmastikku 3,6 kg, fosforit 0,68 kg, kaaliumi 2,1 kg, kaltsiumi 1,1 kg, väävlit 0,3 kg, magneesiumi 0,51 kg, vaske 1,22 g, mangaani 5,52 g, tsinki 5,5 g ja boori 0,7 g. Lisaks nimetatutele leidub vedelsõnnikus ka raskmetalle Ni, Pb, As.

Vedelsõnniku mõju põllukultuuride saagile

Komplekskatses Kuusikul on alates 2008. aastast uuritud mineraalväetiste ning mineraalväetiste ja veiste vedelsõnniku kooskasutamise mõju kuueväljalise külvikorra (teravilja 50%, rohttaimi 33% ja rapsi 17%) saagikusele. 

Kultuuride väetamine oli järgmine (kontrollvariant): talinisu N100, P39, K74; suviraps N100, P39, K74; keskvalmiv oder N90, P39, K74; varajane oder N70, P39, K74. Esimese kasutusaasta põldhein põhiväetisi ei saanud; teise kasutusaasta põldhein N70. Keskmiselt tuli iga külvikorra välja kohta lämmastikku 71,6 kg, fosforit 29 kg ja kaaliumi 49,3 kg. 

Teises variandis anti lisaks mineraalväetistele kõikidele kultuuridele ka veiste vedelsõnnikut
30 t/ha. Toitainete sisaldus vedelsõnnikus oli järgmine (katseperioodi keskmine): kuivaine 6,5%,
pH 7,8, N 2,89 kg/m³, sellest lahustuv lämmastik 1,26 kg/m³, P 0,55 kg/m³, K 1,86 kg/m³, Ca 0,97 kg/m³, Mg 0,35 kg/m³, Cu 1,27 g/m³, Mn 9,11 g/m³ ja B 1,86 g/m³. 

Katseperioodi keskmisena sai iga külvikorraväli vedelsõnnikuga lisaks ammooniumlämmastikku 37,8 kg, fosforit 16 kg, kaaliumi 56 kg, kaltsiumi 29 kg, magneesiumi 10,5 kg, mangaani 273 g, vaske 38 g ja boori 55,8 g hektari kohta. 

Vedelsõnnik anti kevadel kõikidele katsekultuuridele lohisvooliklaoturiga. Suviteraviljade ja rapsi väljadel segati see 0–10cm mullakihiga vahetult pärast laotamist. Talinisu- ja põldheinaväljal aga 4–5 päeva pärast laotamist ökoäkkega. 

Vedelsõnnikuga väetamise mõju oli positiivne (tabel 1). Kõige tugevam oli vedelsõnniku mõju otradele, teistele mõnevõrra nõrgem.

Tabel1

Odraväljadele antud vedelsõn­nik segati mulda vahetult pärast laotamist, et vältida ammooniumläm­mastiku kadu. Talinisu ja põldheina väljadel segati vedelsõnnik mulda laotamisest mitu päeva hiljem ja madalamale kui odraväljadel. 

Katsed on näidanud, et vedelsõnniku mõju ei piirdu ühe aastaga. Järelmõju võib olla ka kasutamisele järgnevatel aastatel. 

Kuueväljalises külvikorras realiseerus vedelsõnniku kogumõjust väetamise aastal 57,9–60,3% ja esimesel järelmõju aastal 39,7–42,1%. Otsemõju oli tugevam pindmise mullaharimise foonil. Kergetel muldadel (saviliiv) kasutasid taimed väetamisaastal kuni 80% toitainetest ja keskmistel muldadel (liivsavi) 60–70%. Vedelsõnniku efektiivsust mõjutas ka muldaviimise sügavus.

Põhu ja vedelsõnniku kooskasutamine

Enne vedelsõnniku kasutamist tuleb määrata temas olevate toitainete sisaldus. Efektiivne on vedelsõnniku ja teise kohaliku väetise põhu kooskasutamine. 

Kui sõnnik on enne muldaviimist juba osaliselt lagunenud, siis põllule otse tagastatud põhk on enne muldaviimist lagunemata. Põhku lagundavad mullas mikro­organismid, kes oma elutegevuseks vajavad lämmastikku. Kui mullas on vaba lämmastikku, kulgeb põhu lagundamine soodsalt. Tavaliselt lämmastikku aga napib. Seepärast soovitatakse põhu lagundamise soodustamiseks tonni põhu kohta viia mulda 7–10 kg lämmastikku.

Pikaajalises katses (2008–2013) uuriti lämmastikuga rikastamata ja lämmastikuga rikastatud põhu mõju põllukultuuride saagile. Sügisel tagastatud põhukogused olid järgmised: talinisu 6,5 t/ha, suviraps 5,7 t/ha ja oder 3,8 t/ha. Mõõtjakultuuriks talinisupõhu foonil suviraps, suvirapsipõhu foonil keskvalmiv oder ja odrapõhu foonil varajane oder. 

Lämmastikuallikaks oli veiste vedelsõnnik, mida anti 25 m³ hektarile. Kogulämmastikku oli 3,6 kg/m³ (selles ammooniumlämmastikku 1,26 kg/m³). Põhk segati mulda rullrandaaliga 13–15 cm sügavuselt. Katse tulemused on toodud tabelis 2. 

Rikastamata põhu mõju nii suvirapsi kui keskvalmiva odra saagile jäi tagasihoidlikuks. Enamsaaki saadi vaid 4,7% ja 3,4%. Varajase odra saak aga vähenes.

Vedelsõnnikuga rikastatud põhu mõjul suurenes suvirapsisaak 18,6%, keskvalmiva odra saak 11,7% ja varajase odra saak 21,2%.

Põllule laotatud põhukogused saab kaudselt arvestada terasaakide kaudu. Talinisu terade ja põhu suhteks oleks 1:1, talirukkil 1:1,2–1,5, odral 1:0,6–0,7, rapsil 1:2,5–3.

Keskmiselt vajab põhk lagunemiseks tonni kohta 8,5 kg lämmastikku. Lämmastikuvajaduse katmisel vedelsõnnikuga tuleks lähtuda temas sisalduvast kergesti omastatavast ammooniumlämmastikust. Paljude analüüside keskmisena on seda ühes kuupmeetris 1,7 kg. Lähtudes nendest normidest, sai välja arvutatud põhu lagundamiseks soovitatavad vedelsõnniku kogused (tabel 3).

Tabel 2 ja 3

Vedelsõnniku rikastamine väävelhappega

Vedelsõnnikus olevate toitainete omastamine sõltub selle happesusest (pH) ning lämmastiku (N) ja väävli (S) suhtest. Vedelsõnniku pH jääb vahemikku 7–8 ja N:S suhe 5–6:1. Toitainete soodsaks omastamiseks peaks need näitajad olema: pH 6 ja N:S suhe 4:1. 

Toitainete paremaks omastamiseks soovitatakse vedelsõnnikut hapestada kas väävel- või lämmastikkhappe lisamisega. Väävelhapet, milles väävlit 32,8%, tuleks lisada tonni vedelsõnniku kohta vähemalt 5 kg. 2010. aastal sai Kuusikul liivsavimullal rajatud katse, kus uuriti rikastamata ja väävelhappega rikastatud veiste vedelsõnniku mõju odrasaagile. 

NPK mineraalväetise (18–8–12) foonile anti enne odra külvi 25 m³ vedelsõnnikut (ammooniumlämmastikku 1,3 kg/m³). Rikastatud variandis anti tonni vedelsõnniku kohta väävelhapet 5 kg (ühes kilogrammis väävlit 32,8%). Katse (tabel 4), mis oli küll lühiajaline, näitas, et vedelsõnniku hapestamine avaldas positiivset mõju nii terasaagile (enamsaak 5,8%) kui ka põhusaagile (enamsaak 21,9%).

Tabel 4