Selliseid röövraide jälgi kohtas meie metsades veel kümmekond aastat tagasi sageli. Pildil ebaseaduslik raie 2006. aastal Lüganusel. Foto: Keskkonnainspektsioon

Metsameheharidus tuli mul omandada varguste lahendamise käigus, ja ega algusaastatel suuri tarkusi vaja läinudki, sest iga raiutud puu kännu pealt tuli metsaseaduse järgi arvutada keskkonnakahju. Meie esimeseks tööautoks oli metsaametilt saadud samblaroheline Niva, mis korra oli lepikus uperpallitanud, aga pealtnäha kaunis sile. Metsaserval peatumisel oli siiski kaval nina kodu suunda pöörata, sest vahetevahel tahtis ta käivitamisel meelitamist. Vaatamata sellele oli nii aus auto, et kordagi padupaksu metsa ei jätnud. Põhiliseks töövahendiks oli mõõdulint, mida sai kasutada niikaua, kui numbrid veel loetavad olid, ja pastapliiats vargapoiste süüditunnistamiste ülestähendamiseks.

Oldi nahaalsed ja mängiti lolli

Kriminaalasja algatamiseks politseile edastatavad kirjad sai toksitud kirjutusmasinal, ning juhul kui viimasesse lausesse trükiviga lipsas, tuli kopeerpaberid uute lehtede vahele sobitada ja rõõmsalt kordustrükiga alustada. Kavandatud päevaplaani ei saanud ülemus segamini lüüa, sest mobiiltelefone ei olnud. Esimestel aastatel oli kriminaalasju 120 ringis ja keskmiselt paar korda nädalas tuli tsiviilhagejana kohtus istungil käia. Nõudsime välja ka tulevastele omanikele tekitatud kahjud. Tõsises kohtusaalis juhtus ka naljakaid lugusid. Näiteks põhjendas vastaspoole kaitsja ulatuslikke raietöid sellega, et raieloal oli märge Lv, mis raiuja arvates tähendas „lai valik“.

Muutuvate seadustega kursis olemiseks tuli tähelepanelikult lugeda igal kuul ilmuvat Riigi Teatajat. Seadused-määrused pidid peas olema paremini kui lastel laulusalmid, sest raie peatamisel tuli peatamisotsus autokapotil valmis kirjutada ja vastaspoole advokaate ei saanud ju valede paragrahvidega rõõmustada. Raiujad olid hämmastavalt kuulekad mürisevat tehnikat inspektori korralduse peale seisma jätma, vaid üks 13-liikmeline brigaad pobises lahkudes venekeelseid „sidesõnu“.

Keskkonnainspektsioon tegi kriminaalasjades esialgsed menetlustoimingud. Kõige keerukam oli vormistamisel kaardimaterjali hankimine ja sellele õige raiekoha märkimine.

Tunnistajad pelgasid kättemaksu

Tõsist veenmisoskust vajas tunnistajatelt tunnistamiseks nõusoleku saamine, sest kardeti kättemaksu ja maja maha põletamist. Küsiti minultki alatasa: “Kuidas te ei karda?“

Korra oli tõesti kohtus „eeltöödeldud“ tankist, kes järgis nii püüdlikult instruktsioone, et vastas kohtuniku küsimusele “Kuidas teie nimi on?“ päheõpitud vastusega „Jään vastuse võlgu.“.

Inspektorite vähesust maakonnas (juhataja pluss inspektor) leevendas sõbralik koostöö politseiga. Kohalikud konstaablid reageerisid lausa vabatahtlikult nii öösel kui päeval.

Oli olukordi, kus üksipäini metsa minek eriti soovitatav ei olnud, sest eelinfo kohaselt toimetas metsas „tõsistest tegijatest“ koosnev meeskond või seltskond, kellel vanglaleiva maitse veel suus oli.

Varguste tõkestamiseks oli 1998. aasta augustis Viljandi politseis loodud metsagrupp, aga sellegipoolest ei saanud tööpuuduse üle kurta.