Teine oluline loenduse sõnum oli, et jätkub inimeste koondumine paari-kolme suuremasse linna ehk Eesti maapiirkonnad tühjenevad.

Põllumajandusega tegeleb praegu ligi 10% maa- ja 1% linnaelanikest. Need arvud näitavad põllumajandustootmise tõhustumist, kuid tekitavad kogu maaelu arengut silmas pidades ärevust.

Liiga vähe inimesi

Eelmisest rahvaloendusest möödunud kümnendiga oleme teinud Eesti põllumajandusse Euroopa Liidu abil märkimisväärseid investeeringuid. See on suurendanud meie põllumajanduse efektiivsust ja konkurentsivõimet, kuid vähendanud tööjõuvajadust.

Samas on tootmine muutunud keerulisemaks ja uus tehnika ning uued tehnoloogiad nõuavad järjest kõrgema kvalifikatsiooniga tööjõudu. Haritud põllumeeste puudus on kasvav mure ja võib juba lähiajal saada üheks suurimaks kitsaskohaks, mis hakkab takistama põllumajanduse arengut.

Ent küsimus on laiem, sest kõrgelt kvalifitseeritud inimeste maal püsimine on seotud maaelu üldise arenguga. See on probleemiks kogu Euroopas, kus valdav osa territooriumist on endiselt maaeluline. Maal elu arendamine ja hoidmine on tõeline väljakutse kõigile.

Üks lahendus võiks olla paari suurlinna kesksuse vähendamine ja üle Eesti maakonnakeskuste arendamine. Alustades kas või osade riigiasutuste Tallinnast välja viimisega, mis aitaks mitmekesistada regioonide tööturgu. See annaks tööd ja leiba maapiirkondades ka kõrgema kvalifikatsiooniga inimestele. Maapiirkondade elanikkond väheneb, kuid maapiirkondade traditsioonilises tegevuses – toidutootmises – peitub veel suur kasvuvõimalus.

Toidutootmine on tulevik

Toidutootmise tegelik potentsiaal selgub, kui vaadata kaugemasse tulevikku ja suuremat pilti. Tähelepanu tuleb pöörata maailma rahvastikuprognoosidele. Paari aasta eest tähistas ÜRO maailma rahvastiku jõudmist seitsme miljardi inimeseni, prognoosi järgi on 2050. aastaks ületatud üheksa miljardi piir. See tähendab, et haritav maa inimese kohta üha väheneb ja selle hind tõuseb. Kui aastal 1960 oli maailmas haritavat maad inimese kohta 0,45 hektarit, siis sajandi keskpaigaks prognoositakse selle langemist 0,2 hektarile.

Maa väärtuse kasv on näha ka Eestis. Veel 10–15 aastat tagasi oli huvi põllumajandusega tegelemise ja põllumajandusmaa vastu leige, kuid praegu on olukord vastupidine. Igal aastal võetakse kasutusse juurde keskmiselt 10 000 ha põllumaad ning nõudlus on hakanud tõstma hinda. Põllumajandusega tegelemine on mõistliku majandamise korral muutunud taas kasumlikuks.

Maa olgu tootja kasutada

Tõsi on seegi, et oluline osa potentsiaalsest põllumajandusmaast on ikka veel aktiivsest kasutusest väljas. Aga see pole midagi Eestile eriomast, vaid ilmselt seotud Euroopa Liidu praeguse põllumajandustoetuste süsteemiga, kus oleme suutnud ebavõrdsust küll vähendada, kuid mitte veel lõpetada. Lääne-Euroopas on põllumajanduslikuks tootmiseks sobivast maast kasutuses 80% piires, kuid Ida-Euroopas on 2/3 aktiivsest tootmisest väljas. See tähendab, et kui põllumajanduslikuks tootmiseks oleks kasutuses kogu sobilik maa ja saagikus Lääne-Euroopa tasemel, võiks toitu toota praegusest ligi kümme korda rohkem.

Mõtlemise koht on see Eestilegi, kus möödunud kinnisvarabuumi ajal ehitati väärtuslikule põllumaale pahatihti väheväärtuslikke hooneid. Võiksime endale seada eesmärgiks, et väärtuslik põllumajandusmaa oleks otstarbekalt kasutuses, ja liikuda selles suunas, et maaomanik oleks Eesti tootja ise. Küll peaksid tootjad enam otsima tuge ühisest tegevusest (maailma)konkurentsis püsimiseks.

Rohkem ühistegevust

Eesti põllumajandustoodangu kogused on Euroopa mastaape arvestades enamasti väikesed. See tähendab raskusi oma toodetega turule pääsemisel. Ainus lahendus saab meie väiksuse juures olla ühistegevus. Ehteestlaslikult on ühiselt asju ajada ehk harjumatu, aga edukaid ja häid eeskujusid on juba mitmeid. Suurepärane näide on üle saja teravilja- ja rapsikasvataja koondava Kevili põllumajandusühistu investeering uude teraviljakuivatisse. Sellist investeeringut pole Eestis aastakümneid tehtud ja üksikuna poleks ühistu liikmed seda ka suutnud. E-Piima areng ja investeeringud kalandussektoris kinnitavad ühistulise tegevuse võimalusi.

Kui ühendada jõud, on lihtsam teha tasuvaid investeeringuid ja korraldada ka oma toodete müüki suurematele turgudele. Samuti on lihtsam vältida üleinvesteerimist, mis võib tootjale halvemal korral saatuslikuks saada.

Valmistume uueks tõusuks

Eesti põllumajanduse areng on olnud ebaühtlane. Suuremad tegijad on suutnud investeerida ja võtnud riski, kas suudavad laene teenindades käia kaasas konkurentsiga. Näiteks piimakvootide kadumisega seoses on tehtud suuri investeeringuid piimatootmisse – loodetavasti pole aga tehtud üleinvesteeringuid, sest eeldada võib piimahindade langust. Väiksemad tootjad pole suutnud piisavalt investeerida ja nende väljakutse on ajaga kaasas käimine ning konkurentsivõime tõstmine. Probleeme on suurtel ja väikestel ka seoses keskkonnasõbraliku tootmisega.

Praegu koostatav maaelu arengukava aastateks 2014–2020 üritabki leida tasakaalupunkte, kuidas toetada maaelu arengut ja soodustada investeeringuid Eesti põllumajanduse konkurentsivõime tõstmiseks. Sest toidutootmine on maailma suureneva elanikkonna juures tulevikuala. Maailma põllumajandus- ja toiduorganisatsiooni (FAO) hinnangul tuleb aastaks 2050 maailma rahvastiku toitmiseks toota miljard tonni vilja ja 200 miljonit tonni liha. Hea kui Eestil õnnestuks nende tootjate seas olla.