Taimetoitainete kättesaadavus oleneb mullareaktsioonist
Eesti maafondile on iseloomulik happeliste muldade suur osatähtsus. Mullahappesusega kaasnevaid probleeme on aegade jooksul rohkesti käsitletud ja vajadus põllumuldade regulaarse lupjamise järele on üldiselt ilmselgeks saanud.
Kõrge pHga mullad Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel
Aga hoopis vähe on räägitud sellest, mis võib juhtuda, kui mulla pH on suhteliselt kõrge (pHKCl üle 6,8). Loomupäraselt sellise reaktsiooniga muldi (põhiliselt paepealsed ja rähkmullad) esineb Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel.
Taimede toitumise seisukohalt liiga kõrgeks võib pH muutuda ka siis, kui lupjamist mittevajavatel muldadel kasutatakse karbonaatseid või leeliselisi väetus- ja mullaparandusaineid suurtes kogustes ning korduvalt. Tegelikult on ju majanduslikkuse ja ressursisäästlikkuse seisukohalt väga mõistlik, kui taimekasvatuses kasutatakse ära sellised tööstuse kõrvalsaadused, mis sisaldavad rohkesti taimetoiteelemente, nt Kunda tsemenditehase klinkritolm. Mullahappesuse vähendamise kõrval saab klinkritolmu paaritonnise annusega kaetud ka vähemalt ühe aasta väävli-, kaaliumi- ja magneesiumivajadus. Sellega saab põllumees kokku hoida mineraalväetiste ostmise arvelt.
Lupjamist mittevajavatel muldadel tuleks siiski teatud määral ettevaatlik olla ja selliste karbonaatsete materjalide või leeliseliste mullaparandusainete (nagu oli näiteks poolkoksi baasil valmistatud Viru Ramm) kasutamisega mitte üle pingutada. Tuleb jälgida, et mullareaktsioon ei läheks kõrgemaks kui on optimaalne taimede toitumise seisukohalt.
Kõrge mullareaktsioon takistab mikroelementide kättesaamist
Lämmastiku ja kaaliumi omastatavus otseselt ei sõltu mulla pHst, küll aga sõltub sellest fosfori ja mikroelementide omastatavus. Aluselises keskkonnas reageerivad fosfaatioonid kergesti kaltsiumi ja magneesiumiga, moodustades vähelahustuvaid ühendeid. Samuti enamik mikroelemente (v.a molübdeen) ei ole taimedele kättesaadavad, kui pH tõuseb üle 7. Peale kõrge pH soodustavad mikroelementide (Fe, Cu, B, Mn, Zn) puuduse teket mulla kõrge orgaanilise aine ja fosfori sisaldus, lämmastikväetistega liialdamine jmt tegurid. Mangaani ja tsingi liikuvate (omastatavate) vormide sisaldus oleneb ka mulla niiskusoludest ja õhurežiimist.
Mangaan esineb mullas põhiliselt kahesuguse valentsusega ioonidena. Mn2+ on lahustuv, kergesti liikuv ja omastatav, Mn4+ aga praktiliselt lahustumatu ja taimedele kättesaamatu. Mangaanil on oluline roll taime ainevahetuses. Koosmõjus teiste ühendite ja mikroelementidega aktiveerib ta paljusid protsesse kiirendavaid ensüüme ning mõjutab fotosünteesi. Kuigi mangaan klorofülli koosseisu ei kuulu, on selgunud, et ägeda puuduse korral lehtede klorofüllisisaldus väheneb ning olenevalt taimeliigist avaldub see mitmesuguste klorootiliste ja nekrootiliste nähtudena.
Mangaani puuduse puhul on häiritud taimele omaste kasvuainete (näiteks heteroauksiini) teke võrsete ja juurte tippudes, mis pidurdab taimerakkude pikkuskasvu ja jagunemist. Kui liikuva mangaani ülimadala sisaldusega mullas kaasnevad veel teised ebasoodsad keskkonnatingimused, näiteks pikaajaline põud, siis kasvukuhiku tegevus seiskub, võrsed ei kasva edasi ja lehtedel tekivad väärarengud.
Taimede tsingivajadus on suhteliselt väike ja see oleneb ka taimeliigist. Tähtsustamist on see leidnud eelkõige viljapuude ja mõne köögivilja puhul. Tsink osaleb üldiselt samades ainevahetuse protsessides mis mangaan. Peale selle on tal oluline osa lämmastikainevahetuses – Zn soodustab proteiini sünteesi.
Mangaani ja tsingi puudus pidurdab viljapuude arenemist
Tsingipuudus mõjub negatiivselt lehtede arengule, need on väikesed, kahvatud ja klorootilised, sageli ülespoole rullunud servadega, sõlmevahede kasvu pidurdumise tõttu asetsevad rosetjalt. Viljapuudel on okste areng häiritud – kriitilisematel juhtudel ei moodustugi võrseid ja talve jooksul võrsete tipuosad surevad. Õiepungi moodustub vähe ja sageli ei avane needki.
Juuresolevatel fotodel on valik mõnest taimede arenguhäirest mullal, mille pHKCl oli 7,0–7,1. Põllumajandusuuringute Keskuses tehtud analüüside järgi oli mulla fosfori-, kaaliumi-, kaltsiumi- ja magneesiumisisaldus kõrge. Mangaani (Mn) sisaldus nendes mullaproovides aga oli erakordselt madal, vaid 17–28 mg/kg (Mn-tarbe keskmise astme korral peaks see olema piirides 75–150 mg/kg). Mulla tsingi (Zn) sisaldust kahjuks ei määratud.
Kui mikroelementide puuduse peamine põhjus on kõrge mullareaktsioon, võib mikroväetiste mulla kaudu andmise efektiivsus jääda madalaks, sest enamik mikroelemente – eriti mangaan – seotakse taas suhteliselt kiiresti raskesti lahustuvateks ühenditeks. Puudusnähtude ilmnemisel (tuginedes mulla- ja taimeanalüüsidele või varasematele kogemustele – parem siiski juba enne nähtude avaldumist) on operatiivsem kasutada lehekaudset mikroelementidega väetamist. Seejuures on soovitatav kasutada kelaatseid mikroväetisi.
