Selle tõttu kandis kogu Paalbergide sugusvõsa – mitut põlve meremehed – venelaste jaoks märki kui “ebasoovitavad”. Üks Harry onudest oli viidud kuhugi Siberi orjalaagrisse ja pärast nõukogulikku “natsionaliseerimist” olid üksteise järel kadunud ka teised laevaseltsi liikmed.

Loomulikult oli Harryle täiesti selge, milline kohtlemine saab Nõukogude Liidu poolt osaks ta emale, naisele ja väikesele Jutale. Pärast kuudepikkust redutamist Põhja-Eesti metsades oli tal õnnestunud oma pere Rootsi tuua. Kuid isegi siin polnud turvaline. Ta oli mulle sageli maininud, et ei lase venelastel võtta end elusalt. Harry kandis muide alati kaasas meremehe väitsa, mis oli terav kui habemenuga – et kindlustada endale kiire surm. Tal polnud mingeid illusioone.

Avalehele
0 Kommentaari