Kord 1976. aastal vaatasin koolis üht tüdrukut ning olin üllatunud, et talle on osaks saanud õnn laps saada. Küsisin, kas on selge, kes on lapse isa. Neiu ütles, et on küll. Kuid nägin, et asi oli rõõmust kaugel. Rääkisin, et looduses ei tohi olla tapmist – kui ta tahab hiljem veel lapsi sünnitada ja vanaks elada, peaks ta ka selle lapse sünnitama. Tüdruk aga selgitas, et poiss ei uskuvat, et tema on lapse isa. Mina seepeale, et olen üles kasvanud ilma vanemateta ja pole kah päris kraavis. “Mis teil viga nii rääkida, sest kui teie midagi ütlete, siis nii ka läheb,” sõnas tütarlaps. Olin keeletu – ma tõesti kuulsin esimest korda, et mulle nii lihtsalt õndsad sõnad öeldi… Kui midagi ütlete, läheb kõik nii… Ja sellest ajast peale hakkasin seda kontrollima. Ning tuli välja, et nii oligi. Pärast kolmeaastast kontrolli loobusin ka diagnooside panekust. Tegin nii, et inimene hoidis suu kinni, mina kirjutasin asja üles ning pärast arstid kontrollisid.
Avalehele
0 Kommentaari