19.01.2017, 00:00
Vigala Sass: üks õige mees ennast niiviisi ei piina
Kui õpilasena kooli tagasi tulin (rajoonikomitee büroos olin tööl üks kord nädalas), siis ootasin ainult, kuni tuli käsk minna direktori juurde, kus ta avaldas soovi üritus läbi viia ja mina pidin muidugi jaatavalt vastama. Alles kui viiendal kursusel olin, sai direktor teada, et ma teda niiviisi alt tõmbasin. Viienda kursuse lõpuks sain NSV Liidu komsomolitöö kõrgeima autasu: üleliidulise diplomi ja kiituskirja koos vastava rinnamärgiga. Hakkasin jooksule lisaks tegelema ka kaartide äraarvamisega. Trenni põhimõte oli järgmine: küsija segas kaardid ära, võttis siis ühe kaardi ja vaatas selle ära. Mina pidin ütlema, mis kaart see on. Algul läks puha segamini, aga siis tegime lihtsamalt. Laual oli kolm kaarti: ruutu kuus, ärtu kuus ja risti kuus. Need segati ära nii, et arvaja selg oli segaja poole. Seejärel tuli vaadata ja pakkuda.