Kui Mikk Sarvel külas käisime, oli just maha sadanud lumi Eestimaale talve toonud. Šamaanitrumm kõlas sel lumeväljal kumedalt, veidi kõhedust, veidi aukartust tekitavalt. SVEN ARBET

Mikk Sarv naasis novembri alguses kuu aega kestnud reisilt Taimaale. Läks sinna täiesti teadlikult ja kindla eesmärgiga, et õppida tundma sealset kultuuri, usku, sh Tai kohalikke šamaanirituaale ja kombestikku. Tema äratus oli pool viis hommikul, sellele järgnes pool tunnikest lihtsalt niisama istumist. Et tajuda, kuidas meie meeled meid petavad, ütleb Mikk. “Kell viis hommikul on inimene kõige vastuvõtlikum, see tõde on ka setu lauludes sees,” kirjeldab ta neid hommikusi rituaale ja nende tähendust. Pärast viit järgnes poolteist tundi joogavõimlemist, seejärel veel pool tundi lõdvestavat istumist. Ta märgib, et samasuguse või umbes samasuguse tunde saab kätte ka Tammetsõõris käiguga. “Inimene peab enda jaoks leidma sellise koha, kuhu saad minna, et keegi su aega ära ei võtaks,” ütleb Mikk.

Avalehele
0 Kommentaari