Metsaülem: kuidas ma bensiiniga tulekahju kustutasin ja peaaegu kohtu alla sattusin
Igas metskonnas kehtis alaline valmisolek metsapõlenguks, sest pärast lume sulamist oli alanud kevadine tuleohtlik periood. Kontoris tegi kuni hiliste tundideni aega parajaks tulevalvurist metsavaht ja ka kõik teised mundrikandjad-metsavalvetöötajad pidid olema telefoni teel kättesaadavad. Laual leidus muude paberite hulgas põhjalik operatiiv-tegevuskava, mis juhendas kellele ja kuhu helistada, kui metsatulekahju peaks puhkema. Selle alusel sai vajadusel käivitada ka suuremamastaabilist abikutsumise operatsiooni.
Et toonastest elu- ja töötingimustest paremini sotti saada, tuleks kirjeldada olemasolevaid sidepidamisvõimalusi. Või õieti nende tegelikku viletsust tänasega võrreldes.
Varustus helistamisest luudadeni
Rajooni piires oli telefoniside otsevalitav, mujale pidi kaugekõne tellima läbi keskjaama, mis võis teinekord võtta aega pool tundi. Ehkki igal metsamajandil oli sisemine raadiojaamade võrgustik metskondadevaheliseks sidepidamiseks olemas ja kogu tegevus kõigile kuulda, ei saanud teiste metsamajanditega raadiojaamade abil sidet pidada.
Seetõttu tuli ka Tallinna rohelise vööndi metsamajandi Vihterpalu metskonna tuleohutuse seisukohalt tähtsaima lähinaabri, Läänemaa metsamajandile alluva Nõva metskonna kolleegidega suhtlemiseks tellida kaugekõne.
Üks nutikas nõks oli meile siinjuures abiks – nimelt töötas Ristnas Lääne Kaluri konservitsehh, mille kontoris olid imekombel olemas nii Haapsalu kui ka Harju rajooni telefonid. Vajadusel oli rannarootslaste järeltulija, alati abivalmis tsehhijuhataja, nüüdne Swecon ASi kuninganna Siimbergi Elna ikka valmis teisel telefonil Nõva metskonna numbrit valima ja kaks telefonitoru omavahel rääkimiseks kokku panema. Asja ajas ära küll ja ega ausalt öeldes kaugekõne kvaliteet eriti parem olnudki.
Paar sõna vajalikest riistadest. Peale pidevalt valvelolevate metsavahtide leidus metskonna laos mõnikümmend labidat (neist pooled väljaväänatud labega), üks pirtsaka Družba mootoriga turtsuv veepump, mõnisada meetrit poolpehkinud tuletõrjevoolikut, punt sarapuuvõrsest lõigatud meetripikkuse toki otsa mähitud kaltsust tehtud tõrvikuid ja mõnikümmend aastatega ärakuivanud rabedat kaseokstest luuda. Lisaks veel 20liitriline kanister puutumatu bensiinivaruga.
Trumpässaks oli tuliuus tuletõrjeauto GAZ 66-01 koos 900liitrilise veepaagi ja pumbaga, millega võis pritsida vett isegi kümme liitrit sekundis. Teoreetiliselt saanuks seda teha siis poolteist minutit. Masina taga oli ketasader, millega pidi olema võimalik rajada pinnatule tõkestamiseks mineraliseeritud riba.
Kui see auto meile üle anti, rääkis minu ülemus, metsamajandi direktor Ants Paluvits, loo selle masina kasutusest Siberi taigas, kus ta pea igal aastal oma kolleegidel külas käis. Tema sõnade järgi demonteeriti sealkandis esimese asjana auto tagant ader, siis hüdrotõstuk ja lõpuks pump. Vabanenud kohale ehitati lisaks üks konku, veepaak täideti bensiiniga, pandi peale puud soola ja seejärel võiski rahulikult nädalaks taigasse jahile minna. Ja veel, koerte jaoks sobis suurepäraselt muidu meeskonnale mõeldud teine kabiin. Vana ähvardas mind seda juttu rääkides miskipärast sõrmega. Ilmselt seetõttu, et olin sel ajal omaarust päris kõva jahimees.
No adra võtsime auto tagant ära meiegi – kohe pärast seda, kui olime proovinud maapinda mineraliseerida. Võimalik, et mingi kasu oleks sellest võinud olla piirivalvuritel, kes õhtuti enne päikeseloojangut mereranda üles kündsid, et spioonide jälgi tuvastada. Ja mis seal ikka varjata – masin oli asendamatu just põdrajahil. Seda enam, et loomad punast värvi ju ei erista.
Kirjeldatud masin oli üsna haruldane. Kaks sellist on leidnud oma viimase kodu Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas ja võimalik, et üks on meie oma.
Aga tuleme tagasi kaheksakümne teise aasta 28. aprilli juurde, mil meid pidi Vihterpalus ees ootama üks mõnus kevadõhtu. Kursavend Polli Mati oli väikese õllega Tallinna poolt juba teel. Võrgud olid varakult valmis pandud, et need ööseks merre lasta. Ahven, vimmad ja säinad ootasid meres. Mõttes mõlkus suitsukala.
Õhtupoolikul sadas pisut vihma, kusagil kaugel müristas ja ma muretsesin võrdlemisi tugeva tõusva tuule pärast, mis võis meie kalaleminekuplaanid tuksi keerata. Paldiski ilmajaama andmetel oli sel õhtul vali tuul – 11 meetrit sekundis.
Ja siis algas tõesti üks „rokendroll” ka meil
Hüppasime koos metsavahtide Veso Igori ja Nuut Jaaniga autosse ning sõitsime põlendiku poole, nagu seda kanti juba toonagi kutsuti. Kolmekümne aasta eest, 1951. aastal, põles seal üle 2500 hektari metsamaad, mis oli kaheksakümnendateks kuivendatud ja noore metsa alla pandud. Abikaasa Külli jäi koos laste ja saksa jahiterjer Jupiga kontorisse sidet pidama.
Puuna poe juurest saime kaasa veel metskonna ehitusmehe Sassiani Reinu. Puismaa metsavaht Lindsalu Sulevi võtsime peale tema kodust, mis jäi pisut tee pealt kõrvale põigata.
Põlendikku jõudes oli suitsusammas juba hästi näha. Sõitsime niipalju kui andis, see tähendab – kuni tee lõpuni.
Seda pilti, mis sel hetkel põlevas metsas avanes, ei unusta kohalviibijatest vist keegi kuni elu lõpuni. Kolme-nelja meetri kõrguse tiheda männikultuuri kohal liikus saatanliku madalatoonilise mühinaga meie poole teist samapalju kõrgem ja ligi poole kilomeetri laiune tulemüür ning selle kohal tumehall taevani ulatuv suitsuvall. Ei usuks isegi, kui maa-ameti aerofoto seda ei kinnitaks.
Võimalik, et ropendasin nii eesti kui vene keeles, aga otsustasin, et tuleb hakata tegema vastutuld. Sama kraavi pealt seda alustada oli ilmselgelt hilja ja kihutasin autoga ühe kraavivahe võrra tagasi. Täpselt ei suuda meenutada, kuid ilmselt siis võtsin autoraadio kaudu metskonnaga ühendust ja teatasin, milline jama käes on. Minu üllatuseks vastas raadios Tallinnast kalale jõudnud Mati.
Kraavi otsale jõudes võtsin tõrvikud ja kastnud need bensiini sisse, hakkasime Igoriga kahekesi kraaviäärse metsaaluse kulu põlema panema. Mingil hetkel murdis tuli meie vahelt läbi ja kumbki mõtles hirmuga, mis teisest saab: mina kartsin, et Igor võib tulle jääda, sama arvas tema minu kohta. Karjusime vastastikku läbi suitsu ja jooksin taas auto juurde.
Järgmisena võtsime vastutule tegemise vahemaaks juba kaks kraavivahet. Enam ei hakanud ma tõrvikutega jamama. Niristasin bensiini otse kanistrist kuluheina peale nii palju, kui seda jätkus ja süütasin põlema. Läks hästi põlema küll. Ootasime teisel pool kraavi tugiliinil mõni aeg luudadega, et kiirelt kustutada enda süüdatud leekidest tekkida võivad tulepesad, kuni tulefront hakkas mühinaga meile taas lähenema. Vastutulena põlema pandud osa polnud veel kuigi lai ja me jooksime tee peale tagasi, et mitte jääda tule uue läbimurde korral lõksu.
Jäime ootama, millal tulefront vastutulega kokku saab ja leegid seejärel iseenesest ära kustuvad, nagu EPAs õpitud teooria väidab. Tehniliselt pidi see toimima nii: tuule suunas liikuv front imeb eespoolt maapinnalt õhku ja veab sellega vastutuld enda poole kuni peafront hapnikunälga ära kõngeb. Vastutule taga on aga juba põlenud maa.
Juhtuski nii, et tulefrondi lähenedes võttis hoogu juurde ka meie süüdatud vastutuli. Leegid kadusid ühel hetkel imeväel ja kohutav mühin lakkas korrapealt.
Vaid üks eraldiseisev teeäärne mõnest puust koosnev kõrgem grupp võttis küll veel viimasel hetkel tuld, kuid Avarsalu Mart tulistas sinna 900 liitri suuruse valangu autos olnud kustutusvett ja ümberringi jäi äkki kõik vakka. Kuulda oli vaid õrna praginat.
Ega ma suurt muud enam konkreetsest tööst mäletagi, kui et jagasin põlenud ala piirid kohale saabunud Nõva ja Kloostri metskonna vahel ära, kus mehed asjatundlikult järelkustutustöid tegid. Minu eest korraldas palju asju ära metsatehnik Targamaa Arno. Hiljem lugesin direktor Paluvitsa käskkirjast, et isegi Viimsi metskonna rahvas oli kohal olnud. Palju oli appi tulnud ka kohalikke inimesi, keda hiljem Metsakaitsja märgiga autasustati.
Mõned mälestuskillud on siiski veel
Mati meenutab, et kui tema koos naise Annega meile jõudis, polnud kodus mitte kedagi. Uksed pärani lahti ja „kardulad” pliidil keemas. Tema arvates ainuke elav hing, laika Tommi, ulus keti otsas. Eesti hagijas Reks, kelle vanaisa oli taks, magas ilmselt õndsat und oma kuudis, nagu tavaliselt. Anne jäigi kartuleid keetma.
Mati ise läks metskonda, sest oli märganud seal kahtlast sagimist ja teada saades, mis toimumas, hakkas korraldama tegevusi kontoris, kus lõi endise metsaülemana laual olevate instruktsioonide järgi terve Harju- ja Läänemaa üles. Mati mäletas ka seda, et pidi Haapsalu tsiviilkaitsestaabi maha rahustama, kes tahtis isegi Keila–Haapsalu maantee sulgeda.
Meenub veel, et mingi rood sõdureid saabus söelaadimiskühvlitega rindele ja isegi helikopter lendas taeva all.
Kohale voorisid kõikvõimalikud ülemused, kellele jälle ja jälle pidin seletama, mis metsas juhtus. Üht jutuajamist mäletan eriti selgelt. Millalgi öösel tuli minu juurde mundris siseteenistuse vanemleitnant Verbulski, keda tundsin seetõttu, et ta metskonnas aegajalt meile tuletõrjekontrolli tegi. Korra oli ta keldrist avastanud mingi vana roostetanud vintpüssi, mida traktori väntvõllist eristas ainult puidust kaba. Loomulikult pidin eriti ohtliku relva käsu korras Tallinna viima ja miilitsas selle risu kohta isegi mingi seletuskirja kirjutama.
Nüüdki andis mees mulle paberi ja pastaka ning käskis kirjutada, et miks ma metsa põlema panin. Tal olevat selle kohta tõendid ja isegi tunnistajad! Asi paistis piisavalt tõsine, sest pidin kahtlustatavana mingile sinisele paberile alla kirjutama.
Seltsimees oli nähtavasti veelgi enam oma agarusega silma hakanud, sest aasta lõpus määrati ta vastmoodustatud Harju rajooni ühtse tuletõrjegarnisoni ülema asetäitjaks. Siinkohal saadan kodanik Verbulskile palavad tervitused, kui ta juhuslikult seda juttu lugema satub.
Hommikul toodi kõigile süüa. Kungla sovhoosis oli tapetud kolm ilmsüüta siga ja kindlasti oli sibulaga praetud lihamäe kõrval Eesti NSV rekordkogus härjasilmi. Keila leivatehasest toodi otse ahjusooja leiba ja kõik see loputati alla Vilivalla lauda õhtuse lüpsi külma piimaga. Kahju ainult, et Saku õlletehas Harju rajooni täitevkomiteelt meie toitlustamiseks korraldust ei saanud.
Hiljuti manalateele läinud ministeeriumi metsamajanduse valitsuse juhataja Leonhard Polli (ka üks kohalkäinud ülemustest) meenutas 1951. aasta suurtulekahjust rääkides seda, kuidas tookordne söömaaeg peaaegu üldse oleks ära jäänud. Tulekahjule kamandatud sõjaväeüksusest saabus esimesena kohale köögirood, kes asus maanteeäärses metsas kümmekonna katlaga kiiresti suppi keetma. Äkki selgus, et tuli on otse üksuse poole teel. Hädavaevalt saadi katlad autode taha haagitud ja punuma pisteti vahetult enne seda, kui ladvatuli nende laagripaigast üle käis. Tegelikult võis päris halenaljakas vaatepilt olla põgenevatest autodest, millede sabas jõlkusid tossavad sõdurikatlad.
Pärastlõunal keerasin lõpuks kodus magama. Seda, mitu tundi järjest üleval olin olnud, ma ei tea. Järelkustutamist jätkus vähemalt nädalaks, kuni vihm tulepesadele lõpu tegi.
29. septembril 1982. aastal sain medali „Vapruse eest tulekahjul”. Kuuldavasti korraldas minu autasustamise peametsaülem Valentin Koldre, et vältida minu kohtu alla andmist. Tänan Sind selle eest, Valentin!
Lisaks sain tegutsemise eest 70 rubla preemiat ja ühtlasi märgiti Mart Eriku nimi ära nupukesega üleliidulises erialaajakirjas Lesnoje Hozjaistvo.
Täna kasvab selle põlendiku kohal enam-vähem sama kõrge männik nagu toonagi.
Artikkel ilmus ajakirja Eesti Mets 2018. aasta 1. numbris.
