18 600 kilomeetrit seiklust: kolm meest autos ehk Aafrikas lumevangis
„Keerulisi hetki oli teekonnal rohkesti,“ ütles Keila Lehele üks meeskonna liikmetest Priit Ross. „Juba esimesel Aafrika päeval Tangerist Marrakechi sõites maadlesime mudaga. Jõge ületades selgus, et suured vihmasajud olid truubi ära viinud. Jõepõhi oli kivine ja mitte eriti sügav – otsustasime sellest lihtsalt läbi sõita. Keset jõge läks aga libedaks, sest kivide vahele oli kogunenud muda. Oli selge, et ilma vintsita siit edasi ei pääse. Jõkke jäi kinni ka teine rallil osalenud eestlaste auto, Paide meestest koosnev ekipaaž, nemad vajusid lausa küljega sisse. Me köitsime kokku kõik autodes olevad vintsid ja nöörid, et ulatuda esimese põõsaspuuni.
Paarikümne sentimeetri haaval tõmbasime autot kalda poole ja hiljem saime välja ka teise masina. Viis tundi pusisime mudas, saades ise läbimärjaks. Riided ei kuivanud isegi Marrakechis ära.“
Atlase mäestikku ületades sattusid mehed lumetormi kätte. Aafrikast oodati kõike muud kui lund täis tuisanud teid. Priit Ross: „Teel tulid meile vastu poolakad, kes olid mägedes tagasi pööranud, sest edasi ei olnud näha enam mingit teed. Ütlesid, et ootavad ära lumesahkade tuleku. Et sahku oodates võib kuluda palju väärtuslikku aega, otsustasime siiski riskida ja edasi sõita. Mõtlesime, et meid aitab lumekogemus, oleme ju põhjamaa inimesed. Kohas, kust poolakad tagasi pöördusid, lõppesidki igasugused jäljed. Edasi tuli sõita GPS-i järgi mööda aimatavat teed, mis oli küllaltki riskantne, sest kohati oli serpentiin auto laiune. Pealegi läks pimedaks. Ligi 400 meetrit liikusime nii, et üks mees käis arvutiga ees, jälgis GPS-i ja katsus jalaga, kas see ei valeta. Kogu 60-70 kilomeetrist lõiku sõitsime 8 tundi.
Mägedes oli isegi olukord, mil oleksime autost ilma jäänud. Teel oli varinguid, aeg-ajalt jäime seisma, et auto eest kive ära loopida. Ühes kohas aga libises ratas üle teeserva ja jäi kuristiku servale kõõluma. Teine auto proovis seda vintsiga tagasi teele tõmmata. Oli oht, et kuristikku võivad minna mõlemad autod, teise auto omanik oli, nuga käes, valmis vintsi läbi lõikama, kui päästeaktsioon ei õnnestu, ja Andres viimasel hetkel autost välja hüppama. Kõik läks aga õnneks.“
Edasised liivased kõrbeteed olid Priidu arvates pärast lund ja muda lausa kuldsed. „Mauritaanias olid esimesel päeval küll liivased, aga hästi laiad ja kiired teed. Lasime rehvid pooltühjaks, et rehvidele hea kandepind saada, ja sõitsime ka luidetest ludinal üle. Iga 5-10 kilomeetri tagant oli sõjaväe valvepunkt, kes turvasid rallit. Mida rohkem Mali poole, seda enam hakkas loodust olema. Metsa-, õigemini võsavahelistel teedel tuli jälgida, et eesleid või kaameleid teel ei ole, millegipärast meeldis neile just teedel konutada.“
Eelmisel aastal, kui Malis oli ärev olukord, lõppes ralli Gambia pealinnas Banjulis. Tänavu oli finiš Bamakos. Kuigi vaid 200 kilomeetrit enne lõppu lagunes Keila meeste autol rattalaager, mis sundis tegema suuremat remonti, jõuti finišisse siiski etteantud ajaks. Kuna sõideti touring klassis, siis autode paremusjärjestust ei avaldatud. Omamoodi auhinnaks oli näha finišis eestlasi. Viis eestlasest rahuvalvajat olid infot saanud ja tulid tervitama.
Küsimusele, kas järgmisel aastal taas samale rallile, vastas Priit Ross kõhklevalt: „Pärast esimest rallit pani Andres meid kohe järgmisele kirja, kuid seekord oleme pigem teisel arvamusel. Seda Aafrika nurka on nähtud mitme kandi pealt ja rallisid on teisigi – aga kuhugi sõidame kindlasti.“
