Õhtutund volikogus tegi mulle selgeks kaks kurba asja: esiteks pole jesuiitlik põhimõte „eesmärk pühitseb abinõu" võõras siinsetele otsustajatele ning teiseks pööras volikogu selja hea halduse tavadele ja kodanikuühiskonna mõtteviisile.

Kodanikuühiskond kaasab inimesi nende huvidest ja võimetest lähtuvalt, hõlmates omaalgatuslikku koostööd avalike asjade arutamises ja otsustamises. See tähendab, et iga kodanik saab esitada ideid ja ettepanekuid ning rääkida aktiivselt kaasa valitsemisasjades sagedamini kui nelja aasta tagant toimuval valimispäeval.

Ajakirjandusõppejõud Barbi Pilvre on öelnud, et meie kultuuris on alati hinnatud silmapaistmatust ja passiivsust, mis vaimulaadina ei soosi kodanikuühiskonna arengut. Samas juhile järgneda on seevastu igati sobiv. Pilvre leiab samuti, et mitmed poliitikud ei saa lõpuni aru, mida kodanike kaasamine otsustusprotsessi õieti tähendab.

Mõistetav, et kodanikualgatused ei saagi avaliku võimu ega ärimaailma poolt vaadates olla üksmeelselt tervitatud, kuna demokraatia suurenedes muutub otsustusprotsess keerulisemaks ja kohmakamaks.

Ametnikel ja ekspertidel on palju lihtsam teha otsuseid nii, et ei kaasata neid, keda otsus konkreetselt puudutab, vaid tuginetakse oma eksperditeadmistele ja protseduurireeglite tundmisele. Teisalt ei saa vallaelanikke alahinnata, sest see pole kestlik lahendus. Pigem vastupidi.

Praegusel juhul otsustasid 185 allkirja saatuse paljuski need, kes olid volikokku pääsemiseks suutnud koguda kümme kuni kakskümmend korda vähem allkirju.