1949. aasta kevadel Saksamaale jõudnud sõjavangide teated Eestist: trellitatud loomavagunid liiguvad jälle Siberi poole

 (11)
AARNE TAAL
LiipridFoto: Pille-Riin Pregel

"Märtsis toimus Kodu-Eestis järjekordne küüditamine. Saksamaale saabuvad sõjavangid nägid ka Läti jaamades pikki "elava kaubaga" ronge," kirjutas Saksamaal ilmunud ajaleht Eesti Post 1949. aasta aprillis.

Päevast päeva saabub Saksamaale tagasi vabastataud sõjavange Venemaalt. Nende hulgas on nii mõnigi, kes oma vangipõlve veetnud Eestis, olles seetõttu teadlik sealsetest oludest ja viimaseaegsetest sündmustest.

Paar päeva tagasi Ulmi vabastamislaagrisse saabunud transpordis oli jällegi sakslasi, kes saabunud otse Tallinnast. Nende jutust selgub, et Eestis ja teistes Balti riikides on toimunud käesoleva aasta 20.-25. märtsini, seega ainult üks kuu tagasi, järjekordne suurem massiküüditamine. Sakslased jutustavad: "20. märtsil käsutati kokku kõik mootorsõidukid, mis siin ja seal leiduvad veel tehaste ja asutuste käsutuses. Sõidukid tegutsenud paari päeva keskel NKVD sõdurite juhtimisel inimeste kokkuveoga koondamispunktidesse. Nagu eestlased-eraisikud sakslastele on jutustanud, on küüditamine tabanud nii töölist kui ka nn kodanlikku natsionalisti. Eriti puhas töö on aga tehtud nende hulgas, kes omal ajal kuulusid Omakaitse koosseisu või kelle omaksed mobiliseerituina saksa sõjaväes.

Eestlaste teatel on selle küüditamisaktsiooni kestel Tallinnast ja selle lähemast ümbruskonnast viidud minema 12 000 eestlast.

Kui Saksamaale tagasisõitvate sõjavangide transport möödus Eestis suurematest sõlmjaamadest, on vangid oma silmaga näinud pikki kaubaronge jaamades seismas.Vagunite aknad olnud trellitatud ja sealt vahelt paistnud küüditatavate meeleheitlikud näod. Samasuguseid ronge elava kaubaga on sakslased näinud ka Riia ja selle ümbruskonna jaamades, millest järeldavad, et küüditamine toimus samal ajal ka Lätis. Leedu kohta sakslastel vastavad andmed puuduvad.

Seotud lood:

Nagu räägivad sakslased, on seekordne küüditamisaktsioon suurim, mis viimastel aastatel Eestis on toimunud. See ei tähenda aga, et inimesed oleksid vahepeal saanud elada vabana hirmust. Pidevalt toimub endiste omakaitsemeeste ja teiste sakslastega vähimalgi määral kaastöötajate tagaajamine ja vahistamine.

Koos eestlastega tööl olles on nii mõnelgi päeval jäänud mõni eestlasest tööline või töödejuhataja jäänud tööle ilmumata: NKVD on teinud oma järjekordse aktsiooni. Sellisel viisil vahistatuist puuduvad hiljem igasugused teated.

Sakslaste arvates on 5-10 aasta pärast Eestis vaevalt enam ainustki eestlast järel. Seda näitavat juba nüüdki linnade tänavapilt, mis olevat tüüpiliselt venepärane. Ka maale on asustatud tunduval arvul venelasi. Seejuures väärib aga märkimist, et eestlased veenlastega palju läbi ei käi.

Nagu selgub sakslaste jutust, on iga isik, kelle suhteid või tegemist välismaaga, kadunud hing. Seepärast soovitavad nad kirjavahetuses kodumaale jäänud omastega äärmist ettevaatust.

Allikas: Trellitatud loomavagunid liiguvad jälle Siberi poole, Eesti Post, 29. aprill 1949, lk 3.

Hea lugeja, kui ka Sinul on enda või oma lähedaste mälestusi märtsiküüditamisest, siis jaga neid ka meiega, kirjutades e-posti aadressil eestielu@delfi.ee