1990. aastal sai Rapla omavalitsusliku staatuse – harjutati raha lugemisega harjumist
Raplal oli sinnamaani neid päris omi asju vähe olnud. Kõik olid ikka mõne suure majaga kuidagi kahe peale. Oli see siis rajooni kultuurimaja, rajooni keskraamatukogu, rajooni haigla või rajooni küttekontor. Või siis sõjaväe arvestaja, keda meil tegelikult samuti ei olnud.
Rapla alustas mõttest, et tuleb saavutada iseseisvus. Alevivalitsus oli saanud viieliikmeliseks ja üks valitsuse liikmetest oli näiteks korterikomisjoni sekretär. See oli oluline ametipost. Teemaks olid ametikorterid, elamute müügiload, abiellumisea vähendamine, kodanike sissekirjutuse load. Volikogus tegeleti ettevõtete, aiandus- ja garaažikooperatiivide põhikirjade registreerimisega ning sotsiaalkorterite tekitamisega tänase hooldekeskuse pinnale. Vallasekretär Liivi Väärsi juristi haridus aitas neid asju asjatundlikult ajada. Majavalitsusest sai munitsipaalettevõte „Ramuet".
Kaasa sai löödud Eesti Linnade Liidu taasloomisele ja ikka selleks, et olla oma tahtmiste ja ettepanekutega kõvahäälsem.
Suureks eesmärgiks sai arengukava koostamine ja kaitsmine. Pirgu Arenduskeskuse rahvas õpetas ja utsitas meid seda tegema, et valla staatus saada.
Moodustatud sai esimene eelarve, mis küll ei olnud midagi iseseisvat, aga harjutati raha lugemisega harjumist. Bilanssi võeti lasteaiad, heakord, kalmistute hooldus, kultuurimaja varad ja vahendid.
Lisaks tuli ka muud otsustusõigust, aga põhiliselt sellist, mis oli juba reglementeeritud ja kellegi teise poolt valmis mõeldud.
Meie endi arutada jäid heakorra, avaliku korra ning koerte ja kasside pidamise eeskirjad.
1. novembril 1990. aastal oli Raplale omavalitsuslik staatus omistatud ja meil tuli selle vastuvõtmise üritus korraldada.
12. novembril kinnitati maja seinale uued sildid: „Rapla Alevivolikogu" ja „Rapla Alevivalitsus".
Kuldsed tähed mustal taustal. Kell 16.30 oli oodata Arnold Rüütlit „vabaduskirja" üle andma.
Mitmed Rapla ettevõtted otsustasid annetada raha: sidesõlm 3000, TREV 1500, autobaas 3000 ja KEK 3000 rubla. Elu läks oma rada edasi. Vapilõvidega võimusümbolid - pitsatid - jagati välja 23. mail 1991. aastal Jõgeval.
Juba 1990. aastal avas uksed esimene erapood „Sandra". Alevi eelarves kajastusid juba lasteaiad ning heakord. Määratud olid esimesed sotsiaalkorterid.
Saabus talongiaeg - talongidega sai poest osta tikke, suitsu, viina ja muud. 1991. aastal oli vaja tegelda ka püsikaupade jaotusega. Moodustati komisjon ja korjati avaldusi, mida laekus 1694. Kevadeks oli laiali jaotatud 155 eset. Komisjon jaotas teiste hulgas pesu- ja õmblusmasinaid.
Jagamisele läksid sõiduautod Žiguli ja Zaporožets. Kumbagi üks eksemplar. Telerid olid ikka veel saabumata.
Kaks maakonda olid endiselt ilma linnata ja meile anti valida, kas jätkame vallana või linnana. 1993. aastal oli Eesti just saanud Eurovisiooni lauluvõistluse finaali. Võidupüha eel tegi Rapla Alevivolikogu linnaks saamise otsuse, mis sai Riigikogu kinnituse 10. augustil 1993. aastal.
Oktoobri algul toimus linna atribuutika ametlik kasutuselevõtt. Kuningriiklased ehk rojalistid kinkisid linnale praegu kultuurikeskuse ees seisva „Linna Pea" kuju.
Veidi enne linna staatuse saamist saabusid esimesed arvutid. Tänapäeval ei kujuta keegi oma elu infotehnoloogiata ette, aga siis oli väga põnev. Jätkusid omandireform ja korterite erastamine.
VÄINO SASSI
endine Rapla Alevivalitsuse vanem
