20 aastat hiljem
20 aastat tagasi olid siinmail sootuks teisiti: ühe dokumendiga oli muudetud 1973. aastal suurmajandite järgi paika pandud külanõukogu piirid valla piirideks. Senised Harku küla Rahvasaadikute Nõukogu Täitekomitee külanõukogu saadikud nimetati ümber volikogu liikmeteks, külanõukogu esimehele Arvo Mustale anti üheaegselt nii vallavanema kui volikogu esimehe õigused ja kohustused. Vallaelanikke oli siis veidi alla viie tuhande, vallavalitsuses töötas kuus täiskohaga töötajat.
Oskus puudus
Vabadus oli küll kätte saadud, kuid võimet ja oskust kohalikku elu korraldada nappis. Kõik need inimeste eluks vajalikud tegemised, mis seni suurmajandite poolt ja riigi korraldamisel olid ära tehtud, tuli nüüd vallal ära korraldada, leida vahendid ja tegijad. Vahenditega oli nii, et need tulid Harju maavalitsuse kaudu üksikisiku tulumaksust, mingi osa ettevõtete tulumaksust jamidagi käibemaksust. Üksikisiku tulumaks ei laekunud mitte isiku elukoha, vaid ettevõtte asukoha järgi.
Tegijate leidmine oli lihtsam kui raha leidmine: majandite reformimise käigus olid tekkinud aktsiaseltsid ja osaühingud, mis meelsasti tööd teha võtsid. Aga üldiselt oli kitsas - eks Harku vald oli sama vaene kui Eesti vabariik. Siiski elasime esimese talve üle - kõik koolid ja lasteaiad töötasid, lumi lükati ära, keegi päris külma ei jäänud.
1992. aastal käis valla esindus esimest korda Soomes sõprusvallas Euras kohaliku omavalitsusena olemist õppimas. Sõprusvallaga meil vedas - kolleegid Eurast võtsid asja tõsiselt, nädal aega tehti meile tõsist koolitust, kuidas omavalitsus peab ennast ülal pidama. On meeldiv tõdeda, et see läbikäimine kahe omavalitsuse vahel on tänini püsima jäänud ja leidnud arendust nii koolide, sotsiaaltöötajate kui kirikukogukondade vahel.
1993. aastal toimusid Eestis esimesed vabad kohalike omavalitsuste valimised. Nii mõnedki siis volikogusse kandideerinud ja valitud on tänagi volikogu liikmed.
Mis seal salata, eks need esimesed omavalitsuslikud aastad, 1992-1996, olid ekslemise ja inventuuri tegemise aeg, mil omavalitsus korjas kokku kõike seda, mis oli varem inimeste poolt loodud - mõni asi tuli tolmust puhtaks pühkida ja kohe kasutusele võtta, mõni tuli oma aega ootama panna. See oli aeg, kui vahenditega oli nii kitsas, et isegi raha eest ei saanud alati kõike osta.
Näiteks kütust katlamajade tarbeks anti nii näpuotsaga, et Tabasalu Gümaasiumis tehti klassiruumides valitseva madala temperatuuri tõttu lühemad tunnid. Ometi oli vald kütuse ostmiseks maailmapangast laenu võtnud.
Töötas korrakaitse
Oluliselt kasvas nendel aastatel kogu riigis kuritegevus, mis avaldas mõju ka siinsele paikkonnale. Olukord oli nii hull, et ei möödunud päevagi, kui Tabasalus mõnda korterisse sisse ei murtud. Vallal oli siis oma korrakaitse teenistus.
Vaatamata kitsastele oludele toimetas omavalitsus siiski nii, et 1996. aasta valimiste järel võis vallavanem uuele volikogule teha ettekande mitmest töövõidust. Ühena esimestest maavaldadest oli meil kehtestatud üldplaneering, käima oli saadud maareform, elanikkonnale kommunaalteenuste osutamiseks olid rajatud munitsipaalettevõtted, rekonstrueeritud Tabasalu ja Vääna katlamajad, korrastatud Tabasalu veevõrk. Inimestele turvatunde tagamiseks oli loodud kogu valda hõlmav korrakaitse ööpäevane patrullteenistus.
Vallaelanike arv küll oluliselt kasvanud ei olnud ja iive oli veel ikka negatiivne, kuid vald oli saanud iseseisvaks. Maailmapangast võetud kütuselaen oli tagasi makstud, ühena vähestest vabariigis tuli Harku vald iseenda majandamisega toime, see tähendab, et me elasime ära ilma riikliku dotatsioonita. Võib öelda, et 1996. aastaks oli alus valla edasiseks arenguks paika seatud.
Alates 1996. aastast algasid juba suuremad ettevõtmised: 1999. aastal valmis raamatukogu, 2002. aastal spordihoone ja ujula, lasteaiad Harkus ja Teelahkmel, 2005. aastal lasteaed Rannamõisas.
Mis on olnud Harku valla eduloo aluseks? Minu arvates on neid eeldusi kolm: me ei alustanud päris tühjalt kohalt, "vaderid" Ranna sovhoos ja Tallinna Aiandussovhoos olid mõlemad jõukad majandid. Ei mäletagi, et omandireformi käigus millegi sellise üleandmisega, mis vallale oleks pidanud kuuluma, probleeme olnuks. Aga kõige tähtsamaks pean siiski seda, et meie vallas elab tegus rahvas, kes peab oma kaunist kodupaika kalliks ja võtab selle arengust aktiivselt osa.
