22 aastat Karksi kihelkonna Kaitseliidu malevkonna taastamisest
Eesti Kaitse Liit asutati Johan Pitka algatusel, kes kutsus 11. novembril 1918. a. (põranda alla loodud) Eesti Ajutisse Valitsusse juhid kokku ja tegi ettepaneku luua vabatahtlik ühtne relvastatud omakaitse organisatsioon - Eesti Kaitse Liit. Selle liidu juhatajaks sai kindralmajor Ernst Põdder. Kaitseliidu tegevuse juhtmõtted on väljendatud Põdderi päevakäsus number kaks, 14. november 1918: „Tund on kätte jõudnud, kus meie ise end peame kaitsma, kus meie ise maa julgeoleku eest hoolitsema peame. Selles sihis sai asutatud Eesti Kaitse Liit ..." Eesti Kaitseliit tegutses rahva vabatahtliku riigikaitse organisatsioonina kuni 1940. aastani, mil Nõukogude okupatsioon selle likvideeris. Tema liikmed langesid julmade repressioonide ohvriks.
1980-ndatel pehmenes okupatsioonirežiim sedavõrd, et rahvuslikult mõtlevad inimesed hakkasid varjatult tegutsedes alustama liikumisi Eesti iseseisva vabariigi taastamiseks. 1988. aasta augustis asutati Pilistveres esimene opositsiooniline partei NSV Liidu Kommunistlikule Parteile:Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mille liikmeks ka mina endise poliitilise vangina astusin.
ERSP tegutsemise taktika nägi ette järgmised sammud Eesti Vabariigi taastamiseks: „Kõigi Eesti Vabariigi kodanike registreerimine; kohalike- ja maakondlike Kodanike Komiteede moodustamine; Eesti Kaitseliidu (kui relvastatud võitlusorganisatsiooni) taastamine; Eesti Kongressi liikmete valimise korraldamine; Eesti Kongressi kokkukutsumine; vabariigi de facto kehtestamine ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse vastuvõtmine." Minu kui Viljandimaa lõunapiirkondade ERSP organisaatori ülesandeks sai teiste kohustuste kõrval ka kohapeal Kaitseliidu taastamine. Peagi moodustus selle ürituse läbiviimiseks julgetest meestest initsiatiivgrupp. Arvestada tuli riske, sest okupatsioon oli veel täies jõus ning KGB organid oma võimete tipul. 5. veebruaril 1990 tulid minu juurde Eesti Muinsuskaitse Seltsi liikmed - Kalle Eller ja Peeter Ilus, kes tegutsesid Kaitseliidu taastamise ettevalmistamisega üle-eestilises mastaabis. Arutasime kohapealset olukorda ja tõdesime, et on käes aeg alustada avalikku tegutsemist.
9. veebruaril 1990 kogunes Karksi kolhoosi klubis initsiatiivgrupp kindla sooviga otsekohe taastada Kaitseliit ja mitte lasta end heidutada KGB terroriohust. Minu teada olime me Eestis ühed esimesed, kes viisid läbi selle julge otsuse. Oma sõnavõtus ütles Ants Kalam: „Mehed, tegude aeg on tulnud. Mahtra mehed ütlesid: „Sülitame pihku ja hakkame peale!"„ 9. veebruari taastamise algatamistoimkonna protokollis seisab, et koosolekut juhatas Ülo Seppa ja protokollis Pjotr Krjutškov, mis on ka näha artiklile lisatud fotolt, kus tähelepanelikult kuulavad minu kõnet Tiit Hromenkov ja malevkonna vanemaks valitud Ants Kalam. Koosoleku otsusega loeti kõik kohale tulnud, alates 9. veebruarist 1990, Karksi kihelkonna Kaitseliidu Malevkonna liikmeteks. Avaldan siinkohal kõigi nende meeste nimed: Ants Kalam, Pjotr Krjutškov, Vladimir Matikainen, Rein Seegel, Tiit Hromenkov, Leo Liiber, Antu Rohtla, Raimond Vaher, Vaido Tamberg, Andres Rätsep, Jaak Välimäe, Kaupo Kuhlap, Jaak Põldma, Kalju Raba, Jaanus Palu, Jaan Kuningas, Richard Dobrus, Raimo Luik, Ülo Seppa.
Sellel koosolekul valisime ka oma delegaadid (Kalam, Raba, Vaher, Kuningas, Palu, Kuhlap ja Matikainen) oma esindajateks 17. veebruaril 1990 Raplas toimuvale Kaitseliidu taasloomise koosolekule. Moodustasime kohapeal korra kaitseks ja elanikkonna julgestamiseks viis kaitseliidu tugirühma: Kõrgemäel, Nuia alevis, Lillis, Pollis ja Karksis. Kaitseliitlaste lahingulise väljaõppe organiseerimise võttis enda peale kõrgharidusega võimlemisõpetaja Leo Liiber. Otsustasime ka saata Eesti Muinsuskaitse Seltsi palvel Ida-Virumaale Eesti Kongressi valimise ajaks oma meeskonna, kes julgestaks valimisi selles venemeelses piirkonnas. Koosolek lõppes ülevas ja patriootlikus meeleolus.
Järgmine koosolek toimus 19. veebruaril 1990, kus võtsime vastu uusi liikmeid malevkonna koosseisu. Neid sai juba kokku 25 meest. Uute liikmetena võtsime vastu: Enn Nakkuse, Raivo Raudvee, Einart Kase, Argo Jõgi, Rain Seegeli ja Tarmo Harju.
21. veebruaril 1990 esitasime Nuia alevi ja Polli küla rahvasaadikute nõukogule avalduse äsjataastatud malevkonna registreerimiseks. Olime põnevil - kuidas suhtuvad nõukogude organid sellesse julgelt väljakutsuvasse sammu. Aga meie üllatuseks võeti avaldus lahkelt vastu ja nõukogud kinnitasid oma lojaalsust meie tegevusele ning registreerisid organisatsiooni kui vabatahtliku liikumise korra ja kodaniku julgeoleku kaitseks. See tegu avas meile ukse legaalseks tegevuseks Eesti Kongressi propageerimiseks ja kongressi delegaatide valimise toetamiseks. Meie tegevust sel perioodil ilmestab fakt, et nii väikese asustusega (rahva arvuga) piirkonnast valiti neli inimest Eesti Kongressi saadikuteks. Nii kõrget saadikute protsenti kongressile valitud delegaatidest ei olnud ka suurte linnade valijatel näidata.
9. veebruaril, täpselt 22 aastat pärast koha peal Kaitseliidu taastamist, oma 79. aasta sünnipäeval kirjutades avaldust Sakala Malevale minu kustutamiseks Kaitseliidu ridadest, meenutasin neid kaugeid põnevaid aegu. Mõtlesin, et ka noorel pealekasvanud põlvkonnal oleks vaja teada, kuidas me - veteranid - rajasime praegust Eesti Vabariiki, mis kahjuks ei täida sugugi neid lootusi ja unistusi, mida tookord oma riigist hellitasime.
Olgu siin minu relvavendade nimede avaldamine neile minu soojaks käepigistuseks ja lugupidamise ning austuse avalduseks.
