27. märtsil oli Tori rahvamajas Lisl Lindau
Seepeale oli võimalik külastada teatrikohvikut (Riina Kallit) ja ennem saali sisenemist sai endale osta pääsme (Kristi Klemmer), mille lunastamiseks ei olnud vaja raha, vaid üks naeratus. Ei puudunud ka kavalehed, mis tutvustasid teatrikülastajale, et mis on neid ees ootamas.
Saali ootas teatrkülastajaid piletikontroll ja kohanäitaja (Klaarika Lemets). Saali read ja toolid olid nummerdatud. Tunnusmuusika andis märku, et varsti hakkab etendus. Saalis kustuvad tuled. Süttis klaverile suunatud prozektor. Klaveri taga istub Voldemar Panso, keda kehastas Argo Juske.
Voldemar Panso: Lindau on tige ja tülikas inimene. Nii tige, et vahel saab iseendagi peale tigedaks. Ta tahab aina teada, mispärast ja mis mõttes. Ta on kõige rahutum ja seetõttu ka väga liikuv näitleja. Otsib aina, kus midagi uut sünnib. Ta on tehtud mustast mullast ja koduvillasest kangast. Ta armastab kiindunult oma kutset, šampanjat ja lapselast. Peolt lahkub viimasena ja sukkis. Jõuline natuur. Kui vihkab, siis lõpuni, kui armastab, - seda ei tea öelda. Armu ei palu ja alla ei anna.
Elus ja seltskonnas on Lindau unustamatu särav individuaalsus.
Lindauga on alati tema stiil, tema tuju, tema sundimatu avameelsus, Öeldud on: kui Lindaust kirjutatud raamatus pole šampusejoomist, pole seal ka Lindaud.
Prožektor kustub, muusika hakkab mängima ja eesriie avaneb. Laval askeldab oma garderoobis Lisl Lindau, keda kehastas Piret Dreimann. Lisl valmistub etenduseks.
Lisl Lindau: (iseendast) ...me olime äärelinna tüdrukud, meid oli peres kolm. Kui oli teada, et ema ja isa koju ei tule, pandi kardin põrandale ja mängiti mängu, mille nimi oli keisriproua kaotas muhvi. Veidik taga, käis üks tüdrukutest üle toa. Rohkem seda mängu polnudki. Mina seisin nurgas ja kui keisriproua kaotas muhvi ära, tohtisin mina joosta ja üles tõsta... Teised olid suuremad. Mul jäigi keisriproua mängimata...
Teatritöötaja (Kristi): Etenduse alguseni on jäänud 8 minutit!
Lisl Lindau: ...see on üsna imelik lugu, kuidas minust näitleja sai. Igatahes võin ma kinnitada, et mul pole kunagi soovi olnud draamanäitlejaks saada. Õppisin omal ajal Gerd Neggo tantsustuudios. Aga seda mäletan küll, et olen juba üsna noorena ikka teatri läheduses tilpnenud. Elasin Pärnus ja paar suve esines seal "Estonia" trupp. Mängiti enamasti kergeid prantsuse komöödiaid ja ikka oli nendes mõni väike toatüdruk või teenijanna, kes õhtu jooksul korraks lavale jooksis ning teatas "Madam, teile on lilled" või "Madam, teile on telegramm". Need osad usaldati siis mulle. Hiljem tegi kohalik teater mulle ettepaneku, et seaksin operettidesse mõned tantsunumbrid. Nii ma teatrisse jäingi...
Teatritöötaja: Etenduse alguseni on jäänud 7 minutit!
Lisl Lindau: ...teatris lubasin endale, et iial ei tohi mängida lohakalt või halvemini kui sa suudad. Olgu saalis kui tahes vähe rahvast, mängida tuleb hästi, viimast välja pannes. Vaataja ei ole süüdi, kui maja on kütmata või lava ebamugav, tema näeb tükki esimest korda ja tal on õigus saada kõige paremat...
Teatritöötaja: Etenduse alguseni on jäänud 6 minutit!
Lisl Lindau: ...näitleja elus on tõeline pühapäev, kui satuvad kokku hea näidend, hea lavastaja ja hea roll, mis näitlejale sobib. Sellise lavastuse sünd kaalub üles kõik mured ja vaevad, mis osa kallal nähakse. Kuid kõik head asjad trehvavad harva ühte...
Teatritöötaja: Etenduse alguseni on jäänud 5 minutit!
Lisl Lindau: ...teater on targaks läinud ja ka teatrikriitika on arukam. Näitlejana arvestan sellise kriitiku sõnu, keda ma ka inimesena usaldan, kelle vaadetest ma midagi arvan...
Teatritöötaja: Etenduse alguseni on jäänud 4 minutit!
Lisl Lindau: ...teater peab olema ärataja, raputama inimesed üles ükskõiksuset, rääkima oma ajastule kõige vajalikumaid mõtteid. Kedagi ei saa upitada kõrgemale kui tiivad kannavad -see mõte on püsiv kõigil aegadel...
Teatritöötaja: Etenduse alguseni on jäänud 3 minutit!
Lisl Lindau: ...lugupidamist väärib autor, kellel on teema, oma tõde, mida ta tahab kuulutada. Ei oska lugu pidada sellest, kui elunähtusi ja vahekordi lihtsustades püütakse loorbereid lõigata osavalt valitud päeva-kajalisusega...
Teatritöötaja: Etenduse alguseni on jäänud 2 minutit!
Lisl Lindau: ...kõige rohkem rõõmu valmistab mulle elu ise... ...edev olen. Mulle meeldib mängida ja mängida kui tean, et keegi on saalis, kellele mängida...
Eesriie läheb kinni. Muusika läheb vaiksemaks ja kalevile suunatud prozektor süttib taas.
Voldemar Panso: Raudsepp "Põrund aru õnnistus"... Roosi osas Lisl Lindau andis mõningaid andekalt tuntud momente, kuid tema and, milles ei pruugi olla kahtlust, oli korraldamata ja ta võimed ei pääsenud selle tõttu mõjule. Puusade hõljutamises oli näitejuht lavale toonud Lindau kaudu India kõhutantsija, mis tundus liigse värvina pildil...
...üks kunstnik tahtnud Lisl Lindau häält maalida, polevat leidnud täpset värvi....
...kõik kraabi ära ja ikka veel on palju. See on Lindau suur lihtsus. Ei ainsatki intonatsioonilainetust, ei ühtki sõnarõhku. vaid rütmiline hääl ja kuuldav mõte...
...Lindau mängulaadile oli omane eriline lõpuniütlematus, sisemise inimese kaetus. Tema naised ei ava oma saladusi liiga kergesti...
Kustub prozektor, eesriie avaneb, laval seisab Lisl Lindau ja teeb kummarduse, saalis kostub aplaus ja tuuakse üks lillekimp. Eesriie sulgub ja saalis süttivad tuled. Vaikne muusika on taustaks. Avatakse šampanjapudelid ja teatrikülastajad saavad näitust uudistada.
Esitamisele tulnud tekstid pani kokku Aita Puust.
Näituse koostas Eesti teatri-ja muusikamuuseumi juhtivteadur Kalju Haan.
Ekspositsiooni kujundas Katre Rohumaa Tallinna Linnateatrist.
Suured tänud Eesti teatri-ja muusikamuuseumile, Lea ja Jüri Puustile, kes tegelesid näituse tellimise ja transportimisega Tallinnast Torisse.
