48 Viimsi pensionäri-aktivisti käis Paganamaal – vanapagana jälgedes
Ilmateade lubas kõike vahelduvat: tuuli, pilvitust, vihma, äikest ja päikest. See on igapäevane jutt ja meid ei heidutanud - pensionärid on karastatud!
Bussis tutvustas Volli Kallion meile reisi marsruuti koos kommentaaridega ja see oli põhjalik nagu alati. Huvitav oli kuulda tema ülevaadet nendest kohtadest, kus me olime eelmistel aastatel käinud. Ülevaade oli aastatest 2006 kuni 2011. Tänu sellele meenutusele tulid käidud kohad päris eredalt meelde ja ka seigad, mis tol korral juhtusid. Aitäh!
Sõites Võru linna poole, tegime traditsioonilised kaks peatust Kükita kohvikus ja Tartu Lõunakeskuses. Võrust võtsime kaasa juba meile tuttava giidi Merikese, kes oma teadmiste ja hea suhtlemisega oli meie sümpaatia võitnud eelmise aasta reisi ajal.
Medalit väärt katsumus
Esimene objekt oli Haanja looduspargi Hinni kanjon. See on lõikunud devoni ajastu liivakivisse, mille periood algas umbes 410 miljonit aastat tagasi. Kanjon on 15-20 meetri sügavune ja 300 meetri pikkune järskude nõlvadega sälkorg, mille põhjas on väike allikakoobas.
Orgu laskumine mööda puutreppi oli tõeline katsumus, aga tahtsime ju seda ürgset paika oma silmaga näha - nägime ja saime ka tasu. Tagasi tulime teist teed pidi, kus ei olnud järske treppe. Saime end turgutada puhta ja karge allikaveega, mida sai juua ja millega sai ka ennast kasta.
Eelmisel aastal ei pääsenud me Paganamaale, kuna buss oli liiga kõrge ega olnud Vanapaganale meelt mööda. Sel aastal võtsime bussi, mis vastas tema standarditele. Giid rääkis legende selle riukaliku selli kohta, kel oli mitu ametit ja sada kitse.
Paganamaa asub looduskaunil Haanja kõrgustikul, kus on metsased künkad - Kikkamägi, Trumbipalu mägi, sügavad sulglohud, legendi järgi Vanapagana kolm jalajälge.
Sügavas Piiriorus paiknevad järveahelik: Kikka, Sarapuu, Liiva ja Mudajärv. Käisime Liiva järves ujumas, vesi oli 22 kraadi soe ja puhas. Nautisime tund aega imeilusat ürgset loodust. Enne edasisõitu laulis giid laululaval Paganamaa valssi "Kaunis on Paganamaa" ja meie laulsime kaasa refrääni "holla-holla-dii-raa". Väga vahva oli ja need legendid, mida kohapeal kuulsime, hakkasid päris tõestena tunduma. Tore oli, et sõidu ajal tutvustas giid kohalikke vaatamisväärsusi ja inimeste tegemisi.
Kohtumine mõisaprouaga
Jõudsime Viitina mõisa, kus meid võttis vastu mõisaproua. See oli meeldiv üllatus, et ta andis oma riietuselt ja olekult päris mõisaproua plaani välja.
Ajalooürikud pajatavad sellest mõisast nii mõndagi. Esmakordselt on Viitina mõisa mainitud 1542. aastal. Mõis on vahetanud kuut omanikku.
Mõisa ajalugu oli huvitav, aga meid köitis mõisaproua Barbara (1764-1824). Ta oli tookordse Euroopa tuntud suurilmadaam, kelle sulest ilmus mitu Euroopas toona väga tuntud teost, kõige populaarsemaks kujunes kiriromaan "Valerie." Barbara tegutses Šveitsis ja mujal Euroopas rändjutlustajana. Ta oli keiser Aleksander I soosik ja Napoleoniga tuttav. Barbara Juliane von Krüdener oli helde ja heatahtlik oma alamatele.
Jätsime mõisaprouaga hüvasti ja sõitsime edasi Rogosi rüütlimõisa, kus meid ootas maitsev lõunasöök.
Rogosi mõis asub Haanja kõrgustikul nelja järve vahelisel alal. See on kastelltüüpi kindlusmõis. Mõisa ja koha nimi tuleneb Poola päritoluga vürsti Rogosinsky nimest. Rogosi nimi püsis ümbruskonnal kuni 1939. aasta 1. aprillini, kui nimi eestistati Ruusmäeks.
Kõht täis, meel hea ja Rogosi mõisa kangelaslik ajalugu talletatud, jõudsime Plaani õigeusu kiriku juurde, mis sümboliseerib ühte ajajärku Eesti mitmepoolsest kristianiseerimisest.
Kirik, mis õnnistati püha Nikolai auks 1874. aastal, on viie sibulakupliga maakividest ja põletatud tellistest. Kiriku juurde kuulub ka kalmistu. Nõukogude võimu ajal kasutati kirikut laohoonena.
Eesti apostliku õigeusu kiriku õigusjärglane soovib sinna rajada mungakloostri. Suure Munamäe poole sõites jäi tee äärde Plaani järv, mis on erastatud, järv on hästi hooldatud ja võõraid sinna ei lubata. Pilvepiirilt vaadates
Kui siit pilvepiirilt... Juba ammu on püütud Munamäe tippu püstitada ehitist, mis võimaldaks laiendada silmaringi kaugele ümbruskonnale. Küll on torni ehitanud soldatid, kohalik kõrtsmik, Võru maavalitsuse ja metsade peavalitsus, Võru maavalitsus ja Kreutzwaldi memoriaalmuuseum.
Praeguse torni renoveerimisprojektiga alustati Haanja valla eestvedamisel 1989. aastal. Ehitati vaatetorni veevarustus, renoveeriti vaatetorn, ehitati torni lift, klaaskohvik, rekonstrueeriti teenindus- ja jalgtee ning välisvalgustus. 24. juulil 2005 toimus Suure Munamäe vaatetorni pidulik avamine.
Kõrgustest maa peale tagasi, ümbrus 50 km raadiuses vaadatud, sõitsime Tamula järve äärde promeneerima. Tegime seal ühispildi, kummarduse papa Kreutzwaldi mälestussambale ja oligi aeg giidi tänada meeldejääva päeva eest ning hakata kodu poole sõitma.
Terve päeva siras meile palav päike, aga kui hakkasime Võru linnast ära sõitma, siis nagu nõiaväel tõmbus taevas mustaks, hakkas müristama ja välku lööma ning vihma kallama. Eks see oli Vanapagana järjekordne vemp, et häirisime teda ja tema pärusmaad.
Sõit kodu poole oli lõbus, lauluregistrid löödi lahti, Livio oli meie jaoks koostanud laulikud, jagas need laiali, timmis kitarri häälde ja kaasalauljatest puudu ei olnud.
Tänasime neid, tänu kellele elamusterikas sõit hästi korda läks. Vaatamata kaduneljapäevale kadusid ei olnud ja jõudsime kõik kenasti koju.
