Kirjamees Valter Sääsk on öelnud Johannese kohta, keda sõbrad Jussiks kutsuvad, et see mees läheb kas või läbi halli kivi. Nii olevat mees kunagi ise enda kohta öelnud.

Tugeva isiksusena on Johannes jõudnud ühe omanäolisema vabadusvõitlejate muuseumini Lagedil. Kui kogutud sõjaarsenali rahasse ümber arvestada, võib tema nimega miljonäride edetabelit pikendada. Kuid härra ise muretut miljonärielu ei ela, seevastu elu, mida ta elab, on miljonärielust ehk väärtuslikumgi.

Avalikkusele on Johannes jutustanud oma elust erinevaid seiku, mis kõik on otsesemalt või kaudsemalt teinud temast eraisikust muuseumiomaniku. „Kui ümberringi hirmus tapmine käis, olin ema, vanaema, õe ja vennaga reheahjus peidus," on ta jaganud oma mälestusi elu esimestest aastatest Saaremaal. Väikse Johannese isa oli siis II maailmasõjas ja koju tagasi ta enam ei tulnud.

Selgrooga mees

Sõjakoledused üle elanuna sai temast aastaid hiljem meremees, kuid merd ta väga pikalt sõita ei saanud, sest Nõukogude võimu silmis ei olnud Johannes just tegija. Merelt minema aetuna elatas ta end restaureerimistöid tehes ning värvilisi aknaid ja kroonlühtreid valmistades.

Elu kulges rahulikult, kuni ühel öösel sai Johannes nägemuse, millest on ta avalikkusele pajatanud järgnevalt: „1988. aasta 20. oktoobril kell 5 hommikul sain nägemuse, et pean rajama Eesti vabadusvõitluse muuseumi. Ja just siia Lagedile, Pirita jõe ja Leivajõe vahelisele saarele."

Sellele saarele pidi ta rajama muuseumi põhjusel, et enne II maailmasõda asus seal president Konstantin Pätsi noorema venna Voldemar Pätsi talu. Talust polnud järel midagi, kuid Johannes teadis, milline peab uus vana Pätsi talu olema.

Oma nägemuse teoks tegemiseks hakkas ta võimu- ja rahameeste uksi kulutama ja raha teenimiseks sigu kasvatama. Eksponaate väljapaneku tarvis otsis ta ajalehtede kaudu, samuti metsas uidates ja veekogudesse sukeldudes.

1989. aasta 1. juulil sai muuseumihoone nurgakivi. Avamispidu peeti võidupuhal 1994. aastal.

Eesti Vabadussõja tutvustuse ja paljude II maailmasõja relvanäidiste kõrval hõlmab väljapaneku põhiosa Eesti vabatahtlike võitlust Soome Jätkusõjas NSV Liidu vastu. Muuseumis on mitmeid II maailmasõjast pärit lahingumasinaid, mida pole eksponeeritud kusagil mujal Eestis.

Kui muuseum oli juba mõne aasta töötanud, soovis Tõrs muuta selle veel põnevamaks, rajades saarele umbes kolmekilomeetrise raja, kus turist maksab ja sõidab tankiga ringi. Kuid see idee jäi rahanappusel ellu viimata. Mõtteid on härra peas olnud teisigi, kuid kõiki häid asju ei saa kahjuks elus reaalsuseks muuta. Nii jäi katki ka Johannese soov müüa kogu kollektsioon saare peal riigile ja jääda auga väljateenitud pensionipõlve nautima.

Praegu kuulub sõjaarsenal Johannesele ja ilmselt on ta ainus mees Eestis, kel suur maja ja kelder on relvade, kiivrite, mundrite, mütside, saabaste, seljakottide või mürsukildudega justkui vooderdatud. Pole Eestis olemas eksperti, kes oskaks pakkuda, kui suure varanduse omanik on härra Tõrs. Härra ise oleks oma elutöö riigile müünud 23 miljoni krooni eest.

Johannese tehtud tööd on tunnustatud kõrge riikliku autasuga. Vanahärra võib pintsakule kinnitada Kotkaristi hõberisti ning Soome Vabariigilt saadud Roosi Rüütelkonna rüütliristi. Johannes Tõrs on HARJUMAA AUKODANIK ning 1999. aastast Rae valla aukodanik. 2009. aastal anti mehele Rahvuskultuuri Ühenduse aastapreemia. 

Suvel Külma parki

Eesti kõige suurema eraisikule kuuluva relvakollektsiooni omanik Johannes Tõrs ootab ettehelistamisel kõiki Rae valla Külma parki, kus eksponeeritakse nii eelmistes sõdades kui II maailmasõjas kasutusel olnud sõjatehnikat, relvi, sõjavaevorme ja palju muud. Ajaloo- ja tehnikahuvilistel tasub kindlasti oma silmaga vaadata üle Johannes Tõrsi sõjatehnika Lagedi vabadusvõitlejate muuseumis. Kel huvi, saab helistada telefonil 676 6197 või 5648 2293 ja tellida omale ekskursiooni. Vabadusvõitlejate muuseumi e-posti aadress on evvml@hot.ee ja kodulehekülg http://www.hot.ee/v/vvmuuseum/.